Valitsejad ja - kerjuse mentaliteet?

Võrdlus
Tundub väga kohatu võrdlus – võrrelda Valitsejaid kerjustega. Alguses tahtsin teha üpris sarkastilise arvamuse-võrdluse Kerjuste ja Valitsejate omaduste vahel, kuid... hakates hiljem järele mõtlema leidsin, et võrdlus polegi nii kohatu kui asja üpris objektiivselt vaatama hakata. Ühiseid jooni on, kuid kahtlemata ka erinevusi. Ühed on ühiskonna kõrgkiht - paljud peavad neid isegi jumalusteks (eriti nad ise), Kerjused on aga ühiskonna põhjakiht. Ometi on mõlemad inimesed.
Kerjuseid on väga mitmesuguseid. Paljusid võiks nimetada kerjusteks, kes on vaesunud Riigikogu ja Valitsuse hoolimatu ja halva suhtumise tõttu - alla keskmise sissetulekuga rahvasse. Nad on vaesed, kuid kannatavad pigem nälga kui lähevad kerjama, ei hädalda, kuid ei lähe ka varastama. Nad on pigem saamatud, kuid vaieldamatult ausamad kui enamik Valitsejaid ja riigikogulasi.
Jutt on pigem nendest kerjustest, kes on valinud kerjamise endile alaliseks elatusallikaks. Elukuselised Kerjused. Need Kerjused ei tahagi muud teha kui kerjata – ja elavad kerjamisest üpris lahedasti ära. Tegelikult pole kerjamine elukutse. Ka ministriks või riigikogulaseks olemine pole elukutsed.
Kerjused püüavad võimalikult hädised välja näha, et annetajatelt võimalikult suuremat kaastunnet esile kusuda ja suuremat noosi saada, mõni neist teeskleb isegi pimedat või kurti.
Valitsejad - erinevalt kerjustest - püüavad välja näha terved ja tugevad. Nad ei kerja almust, vaid võtavad. Võtavad laenu mitte 10-20 krooni, vaid ikka miljon või 2 võimalikult väiksema tagasimaksmise tõenäosusega. Riigikogulased saavad laenuandjatele raha asemel osutada erinevaid teenuseid – ja vabaneda niimoodi võlast. Ausus, eetilisus või moraal pole pole riigikogulaste tugevaim külg – nii nagu Kerjustelgi.
Kerjus ei viitsi tööd teha, vaid elatub almustest. Seega ei saa ta ka palka. Valitsejate palk pole pisike, kuid alati – tuleb palgast puudu, ka hüvitised on neile ebapiisavad. Riigikogulaste tööpäevad ei kesta terve nädala ja tihti on nende tööpäeva pikkus alla ühe tunni. Kas nende suurim tööaeg on peale tööpäeva lõppu? 365 päeva aastas ööpäevaringselt? Samas saavad riigikogulased ise määrata endile palga.
Kerjus püüab igal ausal või autul viisil võimalikult rohkem annetajalt raha välja pressida. Mida libedamalt kerjuse jutt jookseb ja mida rohkem ta valetab – seda suurem on tema sissetulek. Kas see ei tuleta meelde meie Valitsejaid – libe (tihti sisuta) jutt ja kattetta lubadused. Pikas jutus annab tõeiva otsida.
Kui kerjusel on võimalus võõra raha jagamise juurde pääseda, kahmab ta kõige rohkem raha endale. Kui ta enam endale kahmata ei saa, püüab jagada võõrast raha oma sugulastele ja tuttavatele.
Tihti saavad ka Valisejad kulutada võõrast raha või osaleda selle jagamisel. Riigi-rahva raha pole ju Valitsejate oma, kuigi kulutatakse-kasutatakse nende poolt tihti nii nagu kuuluks see raha neile. Kas nende võõra raha kasutamise viis ei sarnane kerjuste omaga?
Kui kerjusel ei õnnestu raha endale saada, vaid tal õnnestub võõrast raha oma kasuks kasutada või kulutada - siis ta kulutab seda võimalikult rohkem. Vaatamata sellele, kas tal neid kulutusi tarvis on või mitte, kulutab ta raha ainult kulutamise mõnu pärast. Aga kuidas on lugu Valitsejatega? Üsna sarnane.
Kerjused on üldiselt ühepäevaliblikad, mis tähendab seda, et nad suurt tagavara ei korja, sest nad on kindlad, et ka järgmine päev on nende õnnepäev ja rahapuudust neil pole... Kerjustel puudub majanduslik mõtlemine ja peremehe-meel.
See on iseloomulik ka meie Valitsejatele. Majanduses pole meil vist ükski minister (ka majandusminister) tugev. Mitu majandusinimest on Riigikogus? Peremehetunnet neil pole, sest nad ei kasuta-käsuta oma vara – vaid rahva vara. Priiskamised ja pillamised on üpris sagedased. Vähe sellest, et majandusega tegelevad-otsustavad majandusest kauged inimesed – nad ei KUULA majandusinimeste nõuandeid.
Kerjused püüavad jääda oma liistude juurde ega kipu teisi õpetama. Valitsejad tahavad domineerida teiste üle, teisi õpetada, on võimu- ja rahaahned. Nad on harjunud teisi juhtima ja käsutama – ka elukogemusteta noored, kelle endi teadmisest on kauged aladest, milles nad õpetusi jagavad (igasugustes juhatustes, ministeeriumites, MTÜ-des, jne...). Paljude riigikogulaste teadmised piirduvad keerlemisega parteilises ringkonnas. Töö- ja elukogemused neil puuduvad ning arvatakse, et parteilised teadmised-kogemused on elus kõige tähtsamad. Oma oskusi hindavad nad üle ning mõõdavad suures rahas iga oma pisematki liigutust kui suurt väärtust (mille rahvas peab kinni maksma).
Ühine on Valitsejatele ja Kerjustele see, et mõlemile meeldib helkivaid asjakesi kaela ja rinda riputada. Aga mis on neis erinevat? Ma ei näe erilist vahet Valitsejate ja Kerjuste mentaliteedi vahel.
Meie Parteid (õigemini nende tagatoad) mõjutavad tugevasti Valitsejate ja riigikogulaste käitumist – mitte vastupidi. Parteid aga on pidevalt rahanäljas ja otsivad kõikjalt sponsoreid. Parteidele võib iga päev miljoneid kroone jagada – ikka on neile vähe. Parteide puhul on KÕIK MÜÜDAV ja RAHA EEST SAAB KÕIKE. Parteidel on piiramatu võim rahva raha käsutamisel – ikka vähe. Parteide käitumine on veel lähedasem kerjuste käitumisega kui Valitsejatel.
Kerjustest võib aru saada. Neid ajab nii tegema rahapuudus. Aga Valitsejad? Raha neil on. Aga millest neil puudus on? Inimlikkusest? Mõistusest? Või ülemäärane ahnus?