Arvamusi "demokraatlikust" Riigikogust

Sellist statistikat Riigikogu kohta pole olnudega tule ka kunagi. Selle kohta objektiivset infot saada on praktiliselt võimatu, sest riigikogulased ise kas ei vasta objektiivselt küsimustele või ei suuda oma tegelikku osa hinnata. Igal inimesel on erinev arvamus iga riigikogulase rollist Riigikogu töös. See on enamasti inimeste subjektiivne arvamus.
Mina näiteks arvan, et 85-90% riigikogulastest on pelgalt parteide tagatubade statistid-nupulevajutajad, kellel on lubatud kõnepuldist parteide seisukohti välja öelda (parteide seisukohalt olulistes küsimustes). Ebaolulistes küsimustes võib ta ka oma arvamust avaldada (kuid mitte oma partei seisukohtade vastu). Üks ühine joon on kõigil riigikogulastel – nad ei tohi oma partei juhte avalikult arvustada ja ei tohi oma partei tegevusjoone vastu astuda.
Riigikogust 10-15% koosneb inimestest, kes osalevad parteide tagatubades otsuste-seisukohtade väljatöötamisel. Nende otsuste järgi peavad parteiliikmed Riigikogus hääletama – käigu need otsused kasvõi partei liikme oma isiklikele seisukohtadele vastu.
60-65% riigikogulastest on sattunud Riigikogusse parteide tagatubade tahtel- mitte rahva valiku tulemusena. Need on parteide ustavad käsutäitjad, kes on parteidele vajalikud oma võimu säilitamiceks. Partei liikmele on see (RK koht) vajalik isiklikuks hästi äraelamiseks. Parteilane-riigikogulane ei kavatsegi rahva huvide eest seista. Ta hoolib teda valinud partei tagatoa huvide eest, sest tema heaolu kindlustab partei juhtkond –mitte rahvas.
Umbes 30-35% riigikogulastest on need, kes oleks Riigikokku valitud ka siis, kui meil oleks olnud demokraatlikud valimised.
Kahtlemata on meie Riigikogu ülepaisutatud, mille koosseisust üle poole on tühi ballast. Minu arvates piisaks meie riigile 75-st riigikogulasest.
Meil peab olema rahva kontroll parteide piiramatu priiskamise ja rahva vara oma kasuks pööramise üle. Riigikogu parteide üle seda kontrolli ei ole ja parteid kasutavad kogu rahva vara kontrollimatult oma äranägemise järgi. Parteide lihtliikmed kontrolli rahva raha kulutamise üle teha ei taha või ei suuda, sest nad on liialt sõltuvad oma partei tagatoast/juhtkonnast. Teised konkureerivad parteid teevad kontolli (teiste parteide üle) ainult osaliselt (nad tõstavad kisa siis, kui üks partei saab liigseid hüvesid võrreldes nende endi parteiga - kui ise saab vähem või jääb partei riigipiruka noosist ilma). Kuni puudub kontroll parteide tegevuse üle – valitseb meie parteides üleüldine vastutamatus.
Kuna parteide puhul on tegemist endise võimu/koalisooni/voodipartneriga ja tihtilugu kasutatakse samu meetodeid (rahva vara oma kasuks pööramisel) – on kõigil meie parteidel eesmärgid ühesugused – isiklik ja parteide rikastumine ja see ei muutu.
Seetõttu nad pigem vaikivad teiste parteide kuritarvitustest ja ise võtavad samal ajal matti mujalt. Ajakirjandus saab harva sõna sekka öelda, sest ajalehtede omanikud on parteidega tihedalt seotud ja ei luba ajalehes avaldada endile kasulikke/sümpaatseid parteid kahjustavaid artikleid. Väljaarvatud Kekerakonna kohta, sest miskipärast on kujunenud enamikel parteilastest heaks tavaks – halvustada (kohati ka teenimatult) Keskerakonda.
Praegu puudub kontroll parteide ainuvõimu ja kuritarvituste üle. Riiklikud kontrollorganid on tugeva parteilise surve all ning selleksei sobi.
Ühtki riiklikku kontroll-institutsiooni usaldada ei saa, sest kõik kontrolliorganid moodustatakse parteide poolt ja on ühel või teisel määral parteidest sõltuvad. Ilmekaks näiteks parteide kokkuleplusest on perekond Oviir. Siiri Oviir on üks pikaaegne Keskerakonna põhitegijatest, Mihkel Oviir on reformierakondlaste mõttelaadi ja väljaütlemistega Riigikontrolör. Nagu perekond Oviir elavad sõbralikkus üksmeeles (Keskerakond -Reform), nii saavutavad ka vastupidise orientatsiooniga parteid meil üksmeele ja kokkuleppe –kui küsimus on võimu/raha jagamises.
Ka Valimisseadus on koostatud selliselt, et poriloopimine parteide isekeskis vahel käib, võimuparteide paarid-koalitsioonid vahelduvad, kuid uued tegijad võimu juurde ei saa. Respublica oli erand, sest selle tegemise juures osalesid rahatuusad ning suur toetus oli president Lennart Meril. Rahva on selline hurraa-parteide tegemine teinud uute parteide suhtes umbusklikumaks.
Rahva kontroll meie parteide üle peab olema. Sellepärast arvan mina, et Riigikogu tuleks valida 30-st parteitust (igast maakonnast 2 parteitut) ja 45-st parteide esindajast (igast maakonnast kolm riigikogulast parteide hulgast. Nii säiliks rahva poolt kontroll parteide korruptiivsete tegude üle.
Need on minu arvamused.
Kas sellise valimissüsteemi saaks meil vastu võtta?
Ei saa. Mei parteid kardavad seda, et nad peaksid kunagi oma tegude eest ka vastutama. Vastutama peaksid nad siis kui keegi hoiaks silma peal, kontrolliks nende (parteide) tegevust. Siiani reaalset kontrolli parteide tegevuse üle pole. See, et mõned üksikisikud avaldavad negatiivset hoiakut meie „demokraatliku“ valimissüsteemi kohta – seda ei pane keegi riigikogulastest-parteilastest tähele. Mitte ainult üksikisikute, vaid ka väikeparteide hääli ei kuula riigikogulased.
Parteisid peab Kontrollima aga institutsioon. Selle institutsiooni saavad teha-luua aga koalitsiooni-parteid. See omakorda avaks võimaluse, et neid (parteisid) pannakse vastutama millegi eest – see tähendaks omakorda võimust ia rahajagamise võimalusest ilmajäämist.
KUNA ÜKSKI MEIE PARTEI ei loobu vabatahtlikult võimust ja raha (endile ja oma ringkonnale) jagamisest – veel vähem tahavad vastutust – on utoopia, et meie valimissüsteem muutuks (või muudetaks) demokraatlikuks. Meie seaduste järgi saavad seda muuta ainult parteid ise. Kas meil on sellist parteid, kes ise vabatahtlikult loobuks võimust ja oma hüvedest? Ei ole.
Omal ajal Leonid Iljts Breznev oli raudkindel – meil on kõige demokraatlikum kord maailmas! Nii kordas nüüd ka Ene Ergma: “ Meil on täielik esindusdemokraatia. Meie parlament on üles ehitatud euroopalike demokraatlike parlamentide eeskujul. Meil pole vajadust reformida Riigikogu.“ See tundub olevat kõigi meie parteide arvamus.
Meie Riigikogu kuulab ja loeb AINULT SEDA, mis neile meeldib. Kriitika (ka väikeparteide oma) ei jõua Riigikoguni (ammugi veel ajakirjandusse).