Riigikogu ja Valitsus imetleb oma naba ja peab opositsooni- ja koalitsoonivahelist võitlust. Mis seob Riigikogu rahvaga? Riigikogulased elavad suurema aja Eestimaal ja rahvas maksab riigikogulastele kõrget palka. Rahvas annab (õigemini parteid võtavad rahvalt luba küsimata) igal aasta 90 miljonit endile rahva raha.
Mida annab Riigikogu rahvale? Oma parteide võimu kindlustavaid seadusi ja seadusi, mis aitavad rikastuda partei-rinkonda ja nende sponsoreid, kehvakvaliteedilist valitsemist, lisaks annavaad parteid ligi 100 miljoni krooni eest võhiklikku juhatustes osalemist ainult parteilastele isikliku raha saamise eesmärgil – ostes sellega rahva raha eest parteilastelt truudust oma partei tagatubadele. Parteid (Riigikogu ja Valitsus) lasevad rahval kinni maksta miljardilisi võlgasid, mis tekivad nende oskamatu või saamatu juhtimise tulemusena.
Kas meie riigikogulased on saamatumad ja rumalamad võrreldes teiste riikide seadusandjatega? Kui järeldada sellest, kuidas nad oskavad oma partei ja isikliku heaolu eest seista – siis tundub, et ei ole. Kui aga võrrelda teiste riikiidega... Kui Soome esinduskoda peaks koosnema samas proportsioonis elanikkonnaga, siis koosneks Eduskunta 357-st inimesest. Venemaa Riigiduuma peaks koosnema 10 000-st liikmest. Ei tahaks uskuda, et meie riigikogulased on 28 korda rumalamad kui Vene Riigiduuma, sest Riigiduuma 2-s kojas on 700 saadikut ja valitsevad nad 140 miljoni inimese üle. Meil tuleb järgmisest koosseisust koos riigikogulaste abilistega 201 parteisaadikut valitsema 1,4 miljoni eestimaalase üle. Hiljuti oli lugeda, et USA-s on ametnikke 8% töötavast elanikkonnast, meil aga 24%, ehk ametnikke on kolm korda rohkem. Kas meie ametnikud on saamatumad või rumalamad? Saamatumad ja rumalamad ilmselt küll. Kõrgemateks ametnikeks ei saa ju oskuste või teadmiste tõttu, vaid ustavuse tõttu. Kuid vahest on asi selles, et parteid ostavad nii endile truid inimesi suure raha eest, sest ametnikud paneb paika ikka partei, maksab aga rahvas.
Meie riigikogulased peaksid ikka targemad olema, kuna nad on osanud oma elu rahakaks ja mugavaks teha. Palgad on neil korralikud – olgu riik või pankrotis. Riigikogulane töötab küll neli aastat 365 päeva ööpäevaringselt ja saab selle eest ka kompensatsiooni – isegi rohkem kui ööpöevaringselt töötav tuletõrjuja kuus palka.
Järgmises Riigikogu koosseisu valivad parteid saamatumad riigikogulased? Lisandub ju riigikogulastega sama arv riigikogulaste abilisi ja Riigikogu hakkab koosnema 201-st inimesest. Muidugi valivad abilisi nii nagu riigikogulasigi – parteid. Kas riigikogulased valivad omale abilisteks tarku ja väärikaid inimesi? Vaevalt küll, sest kes neist tahab oma abilise kõrval olla abilisest rumalam ja ebaväärikam – olla oma abilise vari.
Millieks meile 4 – 5 miljonit kuus maksev riigikogulaste abiliste armee? Kas riigikogulastele abiks vajalikke pabereid ette tõstma ja aitama raskel nupulevajutamise protsessil? Käima riigikogulase asemel valijatega kohtumas? Praegu on riigikogulastel raskusi Eesti ajalehtede lugemisel, sest pealkirja järgi alati ei oska arvata - kas artiklison ikka ainult riigikogulasi ülistav sisu – mida riigikogulane tohib lugeda. Nüüd loeb abiline artikli läbi ja ütleb riigikogulasele, et see on Riigikogulasele üdini positiivne artikkel ning seda võib ka riigikogulane lugeda. Abiline võib suhelda ka all-linnaga, mõnikord ka provintsirahvaga –ongi tihe side Toompea- Olümpose ja rahva vahel. Siis võivad riigikogulased rahva elust kuulda oma abilistelt - kuidas rahvas elab ning kui palju maksab poes heeringas või leib, rääkimata bensiinihinnast tanklates.
Siis pole loodetavasti Toompea saal pooltühi, vaid sinna saadetakse abilised istuma. Samal ajal kui riigikogulastel on muud tähtsamat tegemist kui Riigikogu saalis igavleda –on neil asetäitjad olemas.
Tekibki küsimus - kas meie riigikogulased on saamatud, või hoopis kavalad ja targad ning oskavad oma raske elu kasulikult kergemaks muuta?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar