Minu käest läks kriminaalasi edasi ministeeriumisse. Kriminaaljälituses hakkas sellega tegelema Pikaro punt. Hiljem kuulsin ma, et need ERSP valvurid olid peale ERSP-laste lahkumist öösel joonud ja unustanud ise ukse kinni panemata. Joobnuna magades ei kuulnud nad seda kui kurjategijad käisid klassis arvuteid varastamas.
Kui Sagadi oli selle varguse eest vastutusele võetud ja asi oli kohtus, tuli ERSP välja versiooniga, et mina olen dokumente võltsinud. Mind kutsuti isegi ülemkohtusse tunnistajaks. Kohtunikuks oli praegune riigikogulane.
Milles seisnes siis minu (uurija) dokumendi võltsimine?
Sel päeval kui ma valvurit üle kuulasin, täitsin ma tema kohta ka kannatanuks tunnistamise määruse, milles märkisin kriminaalasja numbri ja kirjeldasin, milles ma teda kannatanuks tunnistan. Määrusele kirjutasin oma allkirja ja võtsin ka valvurilt tema allkirja. Uurijad teevad seda peaaegu alati nii, kuna siis ei pea kannatanut uuesti jooksutama miilitsa vahet AINULT ühe allkirja pärast (kui muidugi teist vajadust pole).
Nüüd aga – kui asi oli juba kohtus – oli määrusel juba ka süüdistatava nimi (mis selgus alles mitu kuud peale eeluurimise algust). Kuidas sai selline võltsimine võimalikuks?
Asi oli nimelt niimoodi. Kui uus uurija oli kurjategija kindlaks teinud, kurjategijale süüdistuse esitanud ning piisavalt kogunud tõendeid tema süü kohta – kutsus ta mind enda juurde. Seal selgitas ta mulle lühidalt asjaolusid ning palus kannatanuks tunnistamise määrusele kirjutada omakäeliselt süüdistatava nimi, mida ma ka tegin. Võltsimine seisnes seega selles, et mina kirjutasin enda poolt koostatud määrusele süüdistatava nime (mis polnud määruse koostamise ajal teada – selle nime sain teada mitu kuud hiljem). Vangi mind selle võltsimise eest ei pandud.
See eeluurimine ei jäänud ERSP vastu tehtud kuritegudest viimaseks, mida ma seoses ERSP-ga uurisin. Kahjuks oli selles kokkupuude ka ERRSP kantseleiülema Ilmari P-ga... Veel hiljem sain teada, missugune alatu KGB käsilane ma olen, suur joodik, varas ja - alkohoolikuks oleku tõttu ülemused andsidki mulle selliseid (tellimus?)kuritegusid uurida... Mina ennast selle iseloomustuse järgi ära ei tundnud, kuid – seal seisis minu nimi.
Paraku on elu näidanud nii. Kui räägitakse üldise vihkamie sobjekti (miilitsa) suhtes nidagi halba – oi kui hea seda on kuulata ja seda teistele veel edasi rääkida... Kes seda usub, et miiliits võib ka aus olla? Mitte keegi. Seda enam, kui see laim ilmub TRÜKITULT, AJAKIRJANDUSES!!! Kui juba trükitud, - siis on see kindlasti tõsi. See ei vaja isegi mitte tõestamist!
Kui Sa püüad ennast õigustada ja tõde välja selgitada... No selge – valetab ja püüab ennast inglina näidata. (Selline oli ka H.-H. Luige seisukoht „Eesti Ekspressis“ lugu avaldades 1991.a.).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar