Kurva sündmuse järg

Eksperiment
Eksperimendiks valmistusime hoolikalt. Eksperiment tuli läbi viia kellaajaliselt smamlajalnagutoimus ka liiklusõnnetus. Kõik tingimused pidid olema võimalikult lähedased Liiklusõnnetuse ajal olnutega. Juba päeval sündmuskohal käies pöörasime tähelepanu sellele, et Toomimga tänava (viib Purjespordi Keskusesse) otsast umbes poolel teel otsasõidu kohani onlauge kurv paremale. Kurvi tipus just sõidutee ääres on valgustuspost ning kasvab puu, mis võib natuke takistad autolaternate valgustust paremale suunduvale autoteele.
Liiklusõnnetusel osalenud liikuseid kahes reas kõrvuti – kummaski reas kuus inimest. Laiuselt haarasid nad ligi poolteist linnapoole suunduvat sõidurida endi alla. Seda kinnitasid nii ellujäänud ERSP-lased, hukkunute asetus sõiduteel (verejäljed) kui ka autojuhid, kes Pirita silla kohal neist enne Liiklusõnnetust mööda olid sõitnud.
Muidugi ei saanud me riskida inimeste eludega ning asetada neid sõiduteele samasuguses rivistuses kui liiklusõnnetuse ajal. Kinnitasime hukkunute riided riidepuudega nöörile (kaks viimast viimasest reast), teised neli riietust enam-vähem samas toonis kui kui kõndijatel oli ja enam-vähem samale kõrgusele nagu oliLiiklusõnnetuse ajal.. Riided kinnitasime kahel pool teed posti otsa kohal, kus hukkunud asusid otsasõidu momendil. Eksperimendi ajal sulges autoinspektsioon meie teelõigu segavate faktorite välistamiseks.
Muidugi auto. Sama autot me kasutada ei saanud, sest see surma-auto oli niivõrd avariiline, et kuulus mahakandmisele. Auto valimisel aitasid meied autotehnilise ekspertiisi mehed. Kummide seisund, esituled, mootori võimsus, pidurid – pidid olema võimalikult sarnased, kuid vastama igati korras auto tehnilistele nõuetele.
Valgustus. Kuna Liiklusõnetuse ajal ei põlenud Pirita sillast alates linnapoole suuunduva teepoole tänavavalgustus- leppisime tänavavalgustusega kokku, et alates õhtul kelle21-st ei põle sama teelõigu tänavavalgustus ajani kuni me helistame ja teatame, et eksperiment on lõppenud.
Ilm oli Liiklusõnnetuse ajal pilvine ning tibutas uduvihma. Ilma me kahjuks tellida ei saanud, kuid meie õnneks oli ilm eksperimendi ajal samuti vihmapilvedes, kuid vihma ei tibutanud. Seega oli nähtavus eksperimendi ajal mitte halvem kui Liiklusõnnetuse ajal.
Eksperimendi mõte seisnes selles. Kas kaine autojuht – täites kõiki Liikluseeskirju – oleks suutnud vältida otsasõitu sõiduteel liikunutele.
Eksperiment seisnes järgnevas. Autojuht alustas liikumist Pirita silla juures, sõitis ühtlase kiirusega 70km/h (lubatud kiirus sellel teelõigul) linna poole. Siis, kui märkas riideid tee kohal – laseb avatud aknast soki (pooleldi täidetud liivaga – kuna see ei libise asfaldil kaugele). Kui näeb neid riideid, pidurdab intensiivselt ning püüab otsasõitu vältida.
Mina koos autojuhi ning manukatega istusin autosse, auto/liiklustehnilise ekspertiisi 2 meest jälgisid väljas oletatava ohu märkamise piirkonnas, teised manukad koos meie töötajatega seisid ja jälgisid üle tee tõmmatud riiete juures.
Eksperimenti kordasime neljal korral. Vaatamata sellele, et autojuht teadis – mis meid ees ootab – sõitsime ikkagi hoolimata intensiivsest pidurdamisest teele tõmmatud riietest läbi. Iga eksperimendi järel mõõtsime liivakotikeste kauguse teel - teele tõmmatud riietest.
Nende eksperimendi andmete kohaselt tegid liiklutehnilise ekspertiisi eksperdid oma arvutsed, arvestades liivakotikeste libisemist asfaldil, autojuhipoolt ohu märkamisest pidurite tööle rakendumiseni ja kokkupõrke kaugus ohu märkamisest ning pidurdusteekonna pikkus...
Üldreeglina ohu märkamisest kuni pidurite tööle rakendumiseni kulub 1 sekund. Ühe sekundi jooksul (ohu märkamine - aju reaktsioon - aju korraldus jalale pidurdamiseks – pidurile vajutamine ja pidurite rakendumine) läbib auto kiirusel 70 km/h – 19,4 m – siis alles rakenduvad pidurid ja algab pidurdusteekond.
Kriminaalasjas oli teha veel mitmeid uurimistoiminguid (ekspertiisid,ülekuulamised jne... Novembri1 1990.a., tuginedes Liiklustehnilise ekspertiisi arvamusele koostasin kriminaalasja lõpetamise määruse ning andsin selle prokuratuuri.
Prokuratuur tühistas kriminaalasja lõpetamise ning saatis asja täiendavale eeluurimisele.Tegin ka täinedavat eeluurimist ning lõpetasin asja uuesti 1991.a. jaanuari lõpus.
Otsustasin (kasutades soodsat pensioniseadust) minna 44 aasta ja 10päeva vanuselt pensionile minna, sest teadsin, et seoses 2 ERSP-ga seotud kriminaalasjaga olenmuutunud rahvavaenlaseks nr.1 ja järgnevad meetmed minu suhtes. Maei eksinud. Järgneslaimukampaania „Eesti Ekspressis“.
Mina selle 3 laibauurimisega edasi ei tegelnud,sellega tegeles edasi prokuratuur.
Alles 1994.a. kevadel nägin juhuslikult seda naisautojuhti.Temalt sain teada, et jaanuaris 1994.a.oli Riigikohus lõpetanud selle kriminaalasja samal põhjusel nagu mina olin seda teinud ülekolmeaasta varem.
Kui palju oli rikutud inimeste närve, raisatud tööaega ja raha...