Sao - ERSP

ERSP arvutid
Mõni päev enne Eesti Komitee kongressi teatris „Estonia“ varastati ERSP peakorterist (praeguses Tallinna Tehnikaülikool Pärmu mnt.-l) arvutid. ERSP laiendatud juhatus tegi eelneval õhtul-ööl ettevalmistusi kongressiks ja istuti koos hilisööni. Kui viimased koosolekulised olid läinud kella 04-paiku, jäid valvesse kaks 18-aastast noormeest. Hommikul avastati, et klassitoa uks oli pärani avatud ja ERSP arvutid, mis sisaldasid palju andmeid organisatsiooni kohta – olid varastatud.
Kaks päeva hiljem oli pühapäev – Eesti Kongressi toimumise päev. Kuna olin sel päeval valves – läksin tööle. Minu ülemus Mart K. Oli vastutav Tallinna linna korra üle ning oli samuti tööl. Kohe hommikul kutsus Mart minu enda juurde ning andis minule toimiku ERSP varguse kohta, mis oli saabunud Lenini RSO-st. Kuna asi oli kõmuline - leiti, et tegelema peab Linna SAV uurija, mitte Lenini SAO uurija.
Kuna ära tehtud oli vähe, siis tuli kiiresti tegutsema hakata, sest mida värskem asi, seda kiiremini ja rohkem andmeid tuli koguda. Isegi valvurid olid üle kuulamata. Mart K. helistas „Estoniasse“ Eve P.-le selleks, et kiiremaks kuriteo avastamiseks tuleksid valvurid ülekuulamisele Lubja tänavale. Eve P oli väga umbusklik meie (miilitsauurijate) suhtes ja leidis, et kiirustad pole vaja... Lõpuks lubas siiski valvurid kahe tunni pärast ülekuulamisele saata. Tegelesin oma asjadega ja tutvusin toimikuga. Möödus kaks tundi – kuid valvureid Lubja tänavale tulnud polnud. Läksin Mardi juurde.
Mart helistas uuesti „Estoniasse“, Eve P. Ütles, et tefonikõnest üksi on vähe – valvuritel pole paberil kutset. Kirjutasin kutsed välja ning korrapidaja autojuht viis kutsed „Estoniasse“ Eve P kätte. Möödus kutsetel märgitud kellaaeg – valvureid ikka pole. Mart helistas jälle Eve P-le. Siis tekkisid Eve P-l kahtlused, kas nii kutsuda on ikka seaduslik, kas valvurid ikka peavad nende kutsete peale ilmuma..., võibolla peavad vormis mehed neile järgi tulema...
Lõpuks kui esimesest kutsest oli möödunud ca 9 tundi, olidki valvurid lõpuks kohal. Koos nendega oli tulnud ka ERSP kantseleiülem Ilmar P. Kantseleiülem deklatreeris, et tema valvureid üksinda uurijaga kabinetti ei jäta. Kuna uurija võib neid peksma hakata või korraldada mingit provokatsiooni. Selgitasin Ilmar P-le, et KrProtsessi seadus ei näe ette, et täiskasvanud inimestel on keegi kõrval, pealegi kammitseb kõrvalolev (ülemus) tunnistusi andmast. Lubasin kantseleiülemal istuda kabineti ukse taga – isegi kui häält tõstan (rääkimata peksmise ohust), kuuleb ta seda ning võib oma valvurile appi tulla. Pika veenmise peale nõustus Ilmar P nende tingimusega ja jäi koridori istuma.
Esimene noormees oli üpris häbelik ja tagasihoidlik. Ülekuulamine kestis poolteist tundi. Mulle näis, et ta räägib päheõpitud juttu. Mul läks pikk aeg, et selgeks saada – kuidas uks avati nii, et ust ei lõhutud ning valvurid klassis tegutsemise peale üles ei ärganud. Klassi uksed käisid väljapoole lahti. Enne magama minekut pistsid valvurid harja varre käepideme vahelt läbi. Ukse avamiseks pidi kas harja varre käepideme vahelt ära võtma või harja varre puruks tegema. Hommikul ärgates seisis hari (täiesti terve varrega) koridoris avatud ukse kõrval ning uksed olid terved. Valvurid ise tundsid ennas halvasti – justkui oleks neid uimastatud.
Palusin korduvalt selgitada – kuidas oli võimalik neid uimastada ja kuidas oli võimalik sisse saada klassiruumi nii, et uksed terved ja ka harja vars oli terve?
Valvur pakkus välja mitmeid variante. Toon nendest mõned. Valvuri arvates võis neile uimastavat gaasi luku august sisse lasta. Uimastavat gaasi võidi sisse lasta ka kooli katuselt ventilatsiioniava kaudu (5.-lt korruselt 2.-le korruse klassiruumi). Kuid gaasi lõhna oleks siis ka 3-4 tunnipärast tunda olnud. Valvuri teine arvamus oli – Ameerikas pidi olema selliseid ampulle, mis pannakse veekraani ning kohvi keetmise vesi oli sellest ampullist uimastav. Küsisin, miks teised koosolekul osalenud ERSP-lased (kes jõid samast kraanist keedetud kohvi) – ei jäänud uimaseks.. Valvuri sõnul – ehk hakkas ampull uimastavat ainet välja andma siis, kui teised ERSP-lased olid lahkunud.
Valvurilt sain ma teada (mida toimikus ei olnud), et hommikul viisid ERSP-lased nad Mustamäe Kiirabihaiglasse verd analüüsiks andma, sest vereanalüüs näitab – kas ja millise ainega need valvurid on uimastatud. Ühel valvuril võeti verd analüüsiks, kuid teine valvur minestas seda nähes ja temalt verd analüüsiks ei võetud.
Sellega minu üllatused ei lõppenud.