Käpardlikud Valitsejad?

Meie Valitsejad on Riigi ja Rahva eduka valitsemise suhtes käpardid, küll pole nad käpardid oma isikliku heaolu ja isikliku kasu kindlustamisel.

Seda tõendab asjaolu, et meie Riigi ja elanikkonna Rahva elatustase ei tõuse kuigi kiiresti, samal ajal meie Valitsejad on isikliku heaolu tasemelt Euroopa rikkamate riikide tasemel. Endile oskavad nad ka majanduse Masu olukorras säilitada ja saada lisahüvitisi ja –soodustusi.

Huvitav on see, et seda eriti veel Riigi - Rahva jaoks strateegiliselt tähtsates küsimustes  nagu – seadusandlus, majandus, tervishoid, sotsiaaltagatised…

Ei aita siin üleskerkivad skandaalid nagu VEB-fondi kümned tuhanded USD poliitikute kaasabil õhku haihtunud summad, mis hiljem ilmuvad kilekottides miljonite kroonide väärtuses partei kontole… Autorolole (tandem Pentus-Rosimannus) anti poliitikute abil Kredex-pangast (Autorolo ei vastanudt pangast laenu saamise nõuetele) - teenimatult miljoneid kroone laenu – rahad võeti raha-automaatidest välja, kanti kilekottides Reformierakonna arvele – ja kuulutati välja Autorolo pankrott… See tähendab seda, et poliitikute abil anti Autorolole miljoneid kroone raha, mis kanditi partei arvele, Autorolo on pankrotis – kelleltki seda raha tagasi nõuda pole… aga Partei on miljonite kroonide võrra rikkam. Sama skeem (üle 2 miljoni EEK-i) toimis ka Reformi-erakonna R-Hooldus firmaga 1999.a.

Kas Te arvate seda, et kui parteide juhid saadavad oma (raha)kilekottidega jüngreid raha Partei arvele panka viima, siis raha jagajate (Parteibosside) näppude külge ei kleepu miljonitest kroonidest mitte midagi? Eriti – arvestades meie Parteibosside „ausust”?

See pole muidugi mitte ainult Reformierakonna probleem –pigem kõikide meie suuremate Parteide igapäevane elu. Küsimus on vaid nende Parteide võimalustes ja mastaapides.

Neid skandaale tekib uusi, vanad ununevad.. Nagu näiteks IRL-i elamislubade skandaal – paljud on selle juba unustanud.    

Milleks Parteidele on tarvis selliseid  suuri rahasummasid? 

1.     Muidugi – Parteide tagatubade inimesed tahavad VÄGA jõukalt elada ja selleks on tarvis Parteibossidele ka illegaalset „musta” raha.

2.     Raha on tarvis Parteile poliitilise ja majandusliku VÕIMU saavutamiseks-säilitamiseks (olla Riigipiruka jagaja). Nagu näitasid viimased valimised – kulus valimiskampaania korraldamisel 1 koha Riigikogus saamiseks kulutada üle 1 miljoni EEK-i. PR-firmad peavad ju promoma üht andetut-keskpärast nupulevajutajat geniaalse – riiklikult mõtleva-tegutseva riigimehena. Millisel Partei on rohkem raha – see saab ka rohkem kohti Riigikogus.   

Elu on näidanud seda, et skandaalid sünnivad, vaikselt ajapikku nad sumbuvad ja uue valimiskampaania ajal näidatakse Parteid igati moraalsena, patriootilise ja oskusliku riigijuhina.

Harta 12 tulemusena tekitas Riigikogu ja President Rahvakogu liikumise, viisid selle jääkeldrisse.1900-st ettepanekust Parteide poolt suunatud „eksperdid” summutasid asja Parteidele sobivate 100-ettepanekuni. Suure aplombiga andis President need  ettepanekud Riigikogule arutamiseks. Sügiseks arutab Riigikogu neid ettepanekuid ja võtab vastu mõne neist ettepanekutest – mis SOBIVAD Parteidele ja Parteide  Esinduskogule.

Meie DEMOKRAADID on näidanud oma Demokraatlikku nägu, lasknud Rahva initsiatiivil  auru välja…. Muudatusi aga mitte mingisuguseid  ei teki.

Jah. Rahva initsiatiivi nullimiseks ja Demokraatia endile vajalikus suunas suunamiseks – selles nad KÄPARDID pole, sest küsimus on ju ebademokraatliku VÕIMU SÄILITAMISES.    

http://leopall.blogspot.com/2012/10/reformarid-ja-nlkp-2.html?

1.      

http://leopall.blogspot.com/2012/10/ref-ja-nlkp-1.html