Perspektiivitu Valimisseadus 2

Miks on meie praegune RK Valimisseadus perspektiivitu? Valimiste tulemusena peaks Riigikogu koosnema Riigi ja Rahva hüveks töötavatest, riigielu edasi viivatest riigimehelikult mõtlevatest ja töötavatest eesrindlikest inimestest.

Sellise Valimisseadusega me seda aga kunagi seda ei saavuta.

Valimisseadus keelab Põhiseaduse vastaselt MTÜ-de iseseisva osavõtu RK valimistel, küll aga seab eelisolukorda PARTEILISED äriühingud.

Kuna Valimisseadus on koostatud Parteide selgete eelistamisega valimistel, siis Riigikogu asemel asub tööle tegelikult Parteide Esinduskogu.

 

Meie Parteid/Erakonnad on formaalselt küll MTÜ-d, tegelikult tegutsevad aga KASUMLIKE  ÄRIÜHINGUTENA – kelle  eesmärgiks on Parteile/parteilastele maksimaalse kasumi saamine (http://leopall.blogspot.com//08/partei-on-kasulik-ariuhing.html). Kasumliku äriühingu eesmärgiks saab ikka olla äriühingu kasum – mitte Riigi-Rahva huvid. Parteilist äriühingut juhib Juhatus (Parteide tagatuba), kes komplekteerib ka oma töölised (sealhulgas riigikogulased) Parteide Esinduskokku e. Riigikokku. Nii nagu äriühingus ikka, ei tohi töötajatel (RK-lastel) olla erimeelsusi oma juhtidega (Partei tagatoaga) – muidu kaotavad nad „leivaisa”. Alluvad peavad olema  rumalamad ja käsu peale kuulekad nupulevajutajad.

Meie Valimisseadus on selline, et Riigi võtmepositsioonidel on veel praegu endised kommunistid (Peaminister, Riigikogu  esimees, RK Põhiseadus-komisjoni esimees, Riigikohtu esimees, Rahandusminister, Kultuuriminister, jne…). Ei vaidle vastu selles osas, et paljud endised kommunistid ei olnud  ideelised kommunistid ning on siiani olnud südamega taasiseseisvunud ülesehitamise juures… Paraku ei saa seda kindlasti öelda A.Ansipi, J.Ligi või R.Langi suhtes.  

Meie Parteid on erinevad teistes demokraatlikes riikides olevatest parteidest. Kui see on ühine, et kõik parteid taotlevad võimu ja valitsemist - riigi juhtimist. taotlevad riigipiruka jagamises osalemist… Välismaa demokraatlike parteide puhul on välistatud see. et parlamenti satub moraalitu, ainult omakasule mõtlev slikerdaja, valetaja-vassija. Iga eksimuse puhul on saadikud sunnitud tagasi astuma - selles osas jälgib ajakirjandus saadikuid – valitsejaid tähelepanelikult.

Meie riigikogulastel hoiab samuti ajakirjandus silma peal, kuid – kui kuni riigikogulane otseselt tapmist toime pannud pole – siis ei juhtu riigikogulasega midagi.

Teistes demokraatlikes riikides on nii – kui rahva esindatu ei tegutse oma valijate huvides, kui minister on oskamatu kobakäpp või saamatu –siis astub ta ise tagasi või  sunnitakse ta tagasi astuma. Hoidku Jumal selle eest kui selgub, et parlamendisaadik tegutseb omakasu või kitsalt oma Partei huvides – eirates Riigi ja Rahva huvisid. Sel saadikul on poliitilisel elul kriips peale tõmmatud.

Meie parteid on pisibandiitidena  VÕIMU – ja RAHAAHNED, mille kõrval on Riik ja Rahvas  vaid LÜPSILEHM - keda lüpsta.  

http://leopall.blogspot.com/2012/11/lupsjad.html

  

Meie riigikogulaste puhul pole seni ÜKSKI minister või riigikogulane oma vigade eest eetilis-moraalsetel kaalutlustel tagasi astunud. Ka Signe Kivi ei astunud tagasi  eetilistel kaalutlustel vaid tagasi astumisega lootis ta vabaneda (kriminaal-)vastutusest. Erinevalt teistest demokraatlikest riikidest on meie saadikutele vastutus ja vabatahtlik tagasiastumine mõistmatu asjaolu.

Kui meie ennesõja-aegne Riiginõukokku Valimise seadus seadis kandideerijate isikuomaduste suhtes teatud nõudmisi (meil Riiginõukogu puudub, on vaid Riigikogu).

1938.a. Põhiseadus. § 85. Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel on üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude
1) lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja 2) teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses.
Riiginõukogu kujundamise seadusega määratakse teadmiste ja elukogemuste alusena lähemalt kodanikkude tegevuse kestus nende elukutselises töös või avalikus tegevuses, kuid nõnda, et selle töö või tegevuse nõutava kestuse alammäär ei oleks alla kahe aasta ja ülemmäär üle kümne aasta….

Meie Riigikokku kandideerimisel kandidaadil selliseid nõudmisi pole. Piisab Partei esitamisest. Partei esitatud kandidaadi nõudmised saavad olla vaid – USTAVUS PARTEILE ja Partei nõudmisel õigele nupule vajutamine. Riigimehelik mõtlemine, riigimehelik käitumine, oskused-elukogemused või eetika ja moraal ei käi nende hulka.

Sellepärast puuduvad paljudel riigikogulastel üldse töökogemused, sest nad pole  seni tööd teinud – on vaid liuelnud poliitilisel parketil nõustajate-nõunikena. Sellest ka riigikogulaste elukutsed (ei tea kus koolis neid õpitakse): nõustaja, juhatuse liige, abilinnapea, nõukogu liige, riigikoguliige…jne

http://leopall.blogspot.com/2011/03/riigikogulaste-huvitavaid-elukutseid.html

Samal  teemal

http://leopall.blogspot.com/2012/12/perspektiivitu-valimisseadus-1.html