Õnnis NLKP pärandus

Kommunistide õnnis pärandus Riigikogule.

Riigikogu on juukse juurtest varbaküünteni kommunismi-vastane. Nad ei taha kuuldagi sellist sõna, nagu kommunist. Kuigi peab ütlema, et kommunism iseendast on ideena hea, kuid meil realiseerumatu ja utoopiline. See, mida tegid kommunismi – ideega Lenin ja Stalin – selles pole ju isegi kommunismi lõhna. See oli ebardlus kommunismi-ideest.
Ehkki meie riigikogulased vihkavad hirmsasti kommunismi ideid, ometi võtsid nad omaks palju kommunistidele omaseid – minu arvates negatiivseid käitumismalle.
Mis on siis ühist kommunistidel ja meie riigikogulastel? Seda tähtsuse järjekorras kirja panna on väga raske, sest – kellele on misasi tähtis? Kõiki neid punkte ükshaaval üles lugeda on ka peaaegu võimatu.

Kõigepealt – vastutamatus.
Nii nagu kommunistid ei vastutanud oma halbade tegude eeest, ei vastuta ka meie riigikogulased oma eksimuste ja rahvale kahjulike tegude eest. Muidugi, need vahest polegi eksimused, vaid tahtlikult tehtud halvad teod? Kohus nimetaks neid kohati väärtegudeks, kohati kuritegudeks. See pole iseloomulik ainult riigikogulastele, vaid ka meie parteidele ja valitsusele .Rahvale tehakse miljoneid – sadu miljoneid kahju, selle eest ei vastuta mitte keegi. Meil on kollektiivne vastutus – mis tähendab seda, et keegi millegi eest ei vastuta. Õnnis kommunistlik printsiip on leidnud head kasutamist ka Riigikogus. See oleks nagu geenides edasi kantud Riigikogusse ja jätkub „hea tavana“ edasi järgmistesse Riigikogudesse, kandub edasi põlvest põlve.

Hea kommunistlik tava on ka see, et köögitüdrukust saab põllumajandusminister ja Tilli-Tomist sotsiaalminister, eluvõõrast Maripuust ka sotsiaalminister. Riigikogulased on kompetentsed igas asjas alates arvuti tipptehnoloogiast, neurokirurgiast kuni geenitehnoloogiani välja. Laar on ekspert nii ajaloos, kommunismivastases võitluses, snaiperluses, rublatehingus, majanduses, relvatehingus, panganduses kui ka teoloogias – rääkimata poliitikast. Alati on tema eksperthinnang teretulnud.

Väga hea kommunistlik lähenemisviis on ka Riigikogu reaktsioon rahva arvamustele. Kommunismi ajal reageeriti rahva arvamusele sellega, et eriarvamusel olija pandi kinni – vanglasse. Nüüd on aeg edasi läinud ja Riigikogu seisukohal, et las rahvas arvab – mida tahab. Meie rahva häält ei kuule ega arvesta rahva arvamusega. Las koerad hauguvad – karavan läheb ikka oma vale teed edasi. Kommunistid tegid vähemalt näo, et nad arvestavad rahva arvamusega. Tänapäeval pole Riigikogul vaja seda teha. Rahvas nagunii mingit võimu ei oma ja rahva arvamust ei ratakse järjekindlalt (ehkki Põhiseadus arvab teisiti). ENSV ajal oli valimisprotsent 99,98%, nüüd on valimisprotsent väiksem, kuid endiselt määravad valituksosutunud parteid – mitte rahvas.

Igale inimesele on omane oma vara suurendamine, see viib ka elu edasi. Muidu poleks midagi vigagi, kui see ei toimuks rahva arvelt ja mõõtmatutes suurustes. Kusjuures otsitakse selle (rahva raha endale saamise) saavutamiseks nõrku põhjendusi. Isegi Riigikohus ja Põhiseadus väänatakse nii nagu seda vaja valitsusel ja Riigikogul. JOKK onsaanud elunormiks.

Riigikogulase täistööpäev, mille eest ta tasutud saab, on ükskord viis minutit, teine kord kümme minutit, kolmas kord 12 minutit. Hea tava on ka see, et puhkused-lõbureisid makstakse kinni ja pool aastat on tööpäevad - pool aastat puhkust (ka tööluus makstakse kinni),. Nii nagu õndsal sotsialismi ajal – töö ei tohi konti murda. Nagu vanasti öeldi: „Vara üles – hilja voodi – nii see rikkus majja toodi.“ Nii see tänapäeval enam ei käi.
Kommunismi-sotsialismi ajal oli olemas kommunismiehitaja moraalikoodeks. Meil on aeg edasi läinud. Meil pole vaja ei moraali, ei eetikat, rääkimata aadetest. Isegi Põhiseadus ei nõua Rahva ja Riigi huvides töötamist. Piisab sellest, kui riigikogulane või valitseja töötab rahva huvide vastaselt iseenda ja oma sugulaste kasuks. ENSV ajal oli Konstitutsioonis sees see, et tuli töötada ühiskonna ja rahva hüvanguks.Nüüd pole vaja riigi ja rahva hüvangule mõelda.

Ometi oli nii KP kui on ka meie Riigikogu arvamus see, et see pisike protsent rahvusest on kõige kompetentsem teadma, mida ja kuhu rahvas vajab, kuhu ja kellele rahva vara jagada. Kuna nad nii hästi teavad, sellepärast ongi nii arstide-õpetajate-päästjate-politseinike puudus nii suur ja rahva iive nii madal. Peaasi, et omadele parteilastele saaks jagada rohkem rahvale mõeldud vahendeid.

Kuna Riigikogu on kompetentne vastu võtma seadusi, siis võetakse järjest vastu seaduse parendamise-parandamise-muutmise seadusi, millest ei saa aru iga jurist, rääkimata kompetentsest riigikogulasest. Peaasi, et seadus võeti vastu.

Kõiki riigikogulaste ja kommunistide ühiseid-erinevaid jooni pole mõtet lahatagi. Minu arvates on need kommunistidega ühised jooned, mida riigikogulased auga ja sihikindlalt kommunismist edasi uude röövkapitalismi - meie helgesse tulevikku viivad. Selleks kõlbab kasutada ka kommunistide osa halvimaid jooni
Juuli 2006.a.