Meie kohtutest

Kohtud jagunevad maakohtuteks, ringonnakohtuteks ja Riigikohtuks. Suurem enamus kohtuasjadest lahendatakse maakonna kohtutes ning järgmistesse kohtuinstantsidesse edasikaebamist ei vaja (või ei suudeta rahaliste vahendite nappuse tõttu edasi kaevata). Maakohtutes omakorda on halduskohtud, tsiviilasjadega tegelevad kohtud ning kriminaalkohtud (väärteod ja kuriteod).
Kas kohtunik peab õiglase otsuse tegema? Üldiselt soovitav. Kui kohtunik koguoma tööaja jooksul ei tee ÜHTKI (seaduse järgi) õiglast otsust, ei juhtu ka mitte midagi. Töölt teda kõrvaldada ei saa. Kõrvaldada saab ainult tema surm, kui ta onk uriteo toime pannud, või siis president kohtuniku ISIKLIKU AVALDUSE põhjal.
Justiitsministeerium on teinud peaaegu kõik selleks, et hoida kohtust abivajajad eemale (kõrge riigilõiv, asjaajamine kohtutes ainult kõrgelttasustavate advokaatide abil, pikk asjaajamis-protsess...). Valdaval enamusel elanikkonnast (70-80%? – statistikat selle kohta pole) ei jätku selleks rahalisi vahendeid (pikemalt blogist – leopall.blogspot.com –„Justiitsministeeriumist“). Samas on justiitsministeerium hoolitsenud ka selle eest, et kohtud saaksid keelduda endile ebamugavate asjade arutamisest erinevatel põhjustel (näiteks – asja vastu üldsuse huvi puudumine, või – üksikisikul puudub selleks põhjendatud huvi....). Huvi puudumise otsustab aga kohus ise. Riigikohtu puhul – Riigikohus keeldub asja menetlusse võtmast ning ta ei pea isegi põhjendama – miks asja menetlusse ei võeta. Edasi saab kaevata vaid Issandale Jumalale – tema mõistab kohut õiglaselt (kahjuks mitte meil ilmsi, vaid Taevariigis).
Seadused on tehtud mitmeti tõlgendatavad: mõistlikkuse piirides, hea tava kohaselt, normaalse aja jooksul..., mis annab ametnikele võimaluse tõlgendada seadusi OMALE KASULIKUL viisil. Ametniku tõlgendus seadusest on ALATI ÕIGE, kuni seda pole ümber lükanud Riigikohus.
Väärteomenetluses Peab kodanik (süüdistatav) ametniku otsuse edasikaebama 15 päeva jooksul. Ametnik unustas väärteoasjad sahtli põhja ja avastab need alles 10 kuu möödudes ning väänab alles siis süüdlasele karistuse.. Kõik on seadusejärgi OK. Tsiviilalasjades on edasikaebamise tähtaeg 1 kuu – peale seda edasi kaevata ei saa. Kohus võib asja avastada mitme aasta pärast... ei juhtu midagi. Tähtajaga on piiratud ainult kodanik-hageja-kaebaja – mitte KOHUS.
Kohtusse saadetavate kriminaalasjade eeluurimise üle teostab järelvalvet prokuratuur. Tundub aga, et prokuratuur ja kohus asuvad eri planeetidel ning neil on erinevad seadused – millest muust on tingitud kohtu poolt õigeksmõistvad otsused – näiteks „pronksöö“ kangelaste (Klenski, Reva, Shirõh...) kohtus.
Kohtute üldine seisukoht on: kuna seaduste ettevalmistamisel on osalenud terve armee juriste ning Riigikogu, siis nemad eksida ei saanud. Kindlasti eksib üksikisik (kes kohtusse pöördus). See laieneb ka näiteks Tallinna Linnavalitsuse ja teiste kohalike omavalitsuste dokumentidele. Nii eeldavad kohtud ka seda, et need, kes on seaduse järgimist valvama pandud (politsei, parkimiskontrolörid, piletite kontrollijad transpordis, tuletõrje järelevalve...) – tegutsevad alati õigesti ning seaduslikult. Alati kahjuks nii pole – ka kontrollijad on inimlike nõrkuste ja vigadega.
Mõningatest isiklikest kogemustest kohtutes, mille puhul ma olen kindel, et kohus on eksinud otsuse tegemisel.
2 000.a. algusaastatel vaidlustasime korduvalt alkoholijoobe tuvastatmist kalibreerimata alkomeetrite näitude alusel. Asi polnud mitte joodikute kaitsmises vaid selles, KUI politsei nõuab seaduse täpset täitmist ning määrab RANGEID karistusi – siis täitku ka ISE seaduses määratud NÕUDEID.
Sel ajal ei teadnud poltsei kalibreerimisest midagi ega teinud vahet joobe promillide ja alkoholiaurude (mg/väljahingatavas liitris õhus) määrade vahel. Meie järelepärimiste tõttu alkomeertrite-indikaatorite kalibreerimise kohta tegi Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ettekirjutuse Politseiametile, mis viis korra loomiseni alkomeetrite osas.
Mitmes asjas läksime kuni Riigikohtuni välja. Isegi paljud kohtunikud ei teinud vahet promillide määramisel ja väljahingatava õhu alkoholisisaldusel, kuid see ei seganud neid kinnitamast politsei poolt valesti määratud trahve. Võttis enne aastaid, kui Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ja Riigikohus juhtisid Politsei tähelepanu nendele asjadele ning asjad paranesid.
Kallavere Haiglas määras arst VISUAALSELT U.P. joobeseisundi. Kuigi juht U.P. nõudis vereanalüüsi tegemist – seda ei tehtud. Tallinna kohtunik V.L. tühistas politsei otsuse, kuid politsei vaidlustas kohtuniku otsuse Riigikohtus. Läks umbes aasta, enne kui Riigikohus vabastas U.P.politsei karistusest ja joodiku-staatusest.
Kui Falck sõlmis Tallinna LV-ga lepingu ja hakkas bussijäneseid püüdma – ajades nii miljoneid kokku, pöördusid mõned „jänesed“meie poole 2003.a. Kuritarvitusi esines sel ajal kontrollijate poolt üksjagu. Hakates neid asju kohtu jaks ette valmistama leidsime palju üllatavaid asju. püüdsid tähelepanu juhtida sellele, et seaduslikku halduslepingut Tallinna Linnavalitsuse ja Falcki vahel pole ja see (Riigihanke Raamleping) on sõlmitud mitmeid õigusaktide sätteid rikkudes ja KOV määrusi-korraldusi täitmata jättes. Tallinna Linnavolikogu korraldas riigihanke ühistranspordis piletite kontrollija leidmiseks, mis läks sujuvalt üle Halduslepinguks isegi pealkirja muutmata.
Vastavalt Tallinna õigusaktide põhimääruse kohaselt peab määrused-korraldused-lepingud paigutama terviktekstina veebileheküljele 10 päeva jooksul alates akti vastuvõtmisest. Riigihanke Raamlepingust oli veebilehel ainult pealkiri ja korraldus kokku 3-l lehel ligi aasta. Aasta hiljem, kui saadi kohtust meie kaebus – lisati lepingu tekst lisadega 8-l lehel. Loogiline see, et ei lisatud 5-t TÜHJA lehte. Tallinna Linnavalitsus ei saatnud koopiat korraldusest ja selle lepingust Õiguskantslerile ega ka Rahvusraamatukogule, ehkki seda nõuab Tallinna Linnavalitsuse Reglamendi p.5.10 ja p. 5.12.

Pileti kontrollimist sai Falckile seaduse kohaselt üle anda halduslepinguga. Haldusleping pidi olema Tallinna LV internetilehel kättesaadav olema KÕIGILE, lepingu ärakirjad pidid olema saadetud Õiguskantsleri kantseleile ning Rahvusraamatukogule. Õiguskantsler, Rahvusraamatukogu ega kohtud sellest numbrit ei teinud, et ärakirju saadetud polnud. Kohtud (ka Tallinna Ringkonnakohus) olid seisukohal, et kuigi seaduse kohaselt võib volitusi piletite kontrollimiseks üle anda HALDULEPINGU alusel, sõlmitud oli aga RIIGIHANKE RAAMLEPING – pole vahet,peaasi,etleping olemas.. Kui sisu järgi reguleerib Leping HALDUSlepingu sätteid, pole lepingu nimetusel tähtsust (olgu kasvõi armusuhte leping?). Kohtud jätsid selle üldse tähelepanuta, et riigi ainupädevusse kuuluvat karistamise funtsiooni ei saa erafirmale üle anda.
Kahes „Jäneste“ asjas käisime ka Ringkonnakohtud läbi, kuid edasi... ma pole advokaat ega saa Riigikohtusse pöörduda.“Jänestel“ advokaadi palkamiseks raha aga polnud.
Lõpuks jõudis selleni advokaat A. Eiche. Paljud on pahased advokaat Alar Eiche peale – justkui kaitseks ta “bussijäneseid”. Tegelikult näitas Eiche ära selle, et Seadusandja ja selle juristid kas ei tee tööd või on juriidilistes teadmistes saamatud. Ei tohi anda välja seadusi, mis juba eos annab võimaluse seadusest mööda minna. Seaduses ei tohi olla JOKK võimalust.