Mis on aktuaalne ka täna.
Peksa sõpra?
Ühiselt lauldes „Mu isamaa – mu õnn ja rõõm...“ sattusime eufooriasse, meid haaras südantängistav õnnetunne, vennastusime omavahel, lõpuks ohkasime kergendatult – viimaks ometi priius NSVL-i ikkest – saime LÕPUKS VABAKS!
Vabaks saades lubasime kasvõi kartulikoori süüa – peaasi, et vabana! Oleme juba 15 aastat vabad ja oleks aeg kartulikoored unustada! Ei saa! Kartulikoortega on kahel ühiskonnakihil suur probleem. Stenboki maja ringkonnal see, et kuldkoored võivad nende briljanthambaid vigastada; ligi kolmandikul lastest jälle teine probleem – igal õhtul ei saa isegi kartulikoortest kõhtu täis. Peaminister arvab – just sellist Eestit me tahtsimegi. Viisteist aastat tagasi rahvuslikul pinnal vennastuti – et siis mõni aasta hiljem üks-teisele kõrri karata.
Nagu näha senistest parteide-erakondade tegevusest – võimul olevad parteid ei rahulda suure osa meie elanikkonna ettekujutust meie riigi tegevusest rahvusküsimustes. Rahvas näeb, et valitsuses olles ei seista rahva rahvuslike huvide eest, ehkki programmides ja põhikirjades seda deklareeritakse. Mõned parteid käivad kirikus oma lippusid õnnistamas sisimas lootes - võidukaid lippusid ja issanda õnnistust saamas.
Käiakse ju vales kirikus – luteri kirikus. Kuid nendes kirikutes pole jumalaks mitte Kauka jumal - kellelt tegelikult (ehkki varjatult) õnnistust tahetakse. Kummardades Kauka jumalat loodetakse tegelikkuses oma kaukat piiritult täita. Et seda saavutada, rüütatakse endid rahvuse õitsengu eest võitlejateks. Võimule saades on ükskõik nii eestlastest kui ka rahvusriigist.
Rahvas leiab, et Eesti rahvas on hävimisele määratud ja rahvusriigina ootab meid sama tee. Seda kõike tänu meie Valitsusele ja Riigikogule – keda see ei näi puudutavatki..
See valitsejate ükskõiksus on viinud meie rahvuslike jõudude aktiivsemale tegutsemisele. Mei suurematele parteidele – erakondadele on rahvusküsimus ainult vormitäiteks – kuna oleme eestlased, siis meenutagu ka partei programm, et elame Eestimaal. Ülistatakse Eestimaad selleks, et oma rahva poolehoidu saada. Erakondade-parteide kõrval on Eesti Rahvusliku Liikumise andmetel veel umbes 6 arvestatavat rahvuslikku liikumist – kes kõik tahavad anda oma panuse meie rahva ja rahvusriigi hüvanguks. Nüüd tekkis ka USa eestlaste hulgas rahvuslik-demokraatlik liikumine „Demos Kratos” (link internetis http://eesti-elu.org/). Ka seal tuntakse muret meie rahvuse ja Riigi tuleviku pärast.
Meie rahvuslik liikumine on killustunud eraldi liikumisteks, ehkki kõigi eesmärk peaks olema sama – eestluse edendamine. Tänu sellele killustatusele tegutsevad väikesed rahvuslikud grupid, mis Riigi mastaabis reaalset jõudu ei oma. Kui need jõud ühendada ühtseks tervikuks ühtse juhtimise alla – siis oleks see arvestatav jõud praegu valitsevatele erakondadele-parteidele.
Eesti Iseseisvuspartei ja Demokraatlik partei loodavad ületada valimiskünnise ja saada Riigikogusse – kus järjekindlalt tegelikult rahvuslikku poliitikat ajada. Teised liikumised on esialgu liikumiste tasandil ja liikmete arvu vähesuse tõttu pole registreerunud parteiks – erakonnaks. Vajaliku liikmete arvu kokku saamine ongi tingitud sellest, et liikumisi on palju, nad on laiali pillutatud ja samas puudub kõiki ühendav karismaatiline liider.
Eesti Rahvuslik Liikumine (http://www.rahvuslikliikumine.ee/)on parteide väline liikumine, kes püüab kõiki rahvuslikke jõudusid ühendada ja kutsus kokku kõik rahvuslikud jõud 01. juulil edaspidise tegevuse arutamiseks ja rahvuslike jõudude tegevuse koordineerimiseks. Sellel teemal on ERL juhtfiguurid ajakirjanduses teisi asjasthuvitatuid ilmselt juba valgustanud.
Probleemid on alanud juba praegu. Vaidlused käivad selle üle – kes on õigem rahvuslane, kes algatas rahvusliikumise varem, kes kui kaugele rahvusküsimustes läheb ja kes üldse kõlbab rahvuslaseks. Need erinevad arusaamad võivad saada osadele printsipiaalse tähtsuse - mis välistab nende ühinemise teiste rahvuslastega. Nii on mõnel grupeeringul rahvslaseks olemist välistavaks teguriks varasem Keskerakonda, Rahvaliitu või Isamaaliitu kuulumine – sõltumata sellest mitu aastat tagasi see oli ja millisel seisukohal on (potentsiaalne) rahvuslane praegu. On ju kõigile teada, et varem oli Isamaaliit või mõni teine erakond teiste püüdluste-kõrvaleesmärkidega. Erakonnad arenevad, muutuvad, muudavad põhikirju ja programme. Ideoloogia nüanssides ja arusaamad muutuvad nii inimestel kui parteidel koos rahva ja riigi arenguga. Rahvuslik liikumine on väga eripalgeline, kuna koosneb väga paljudest erinevatest inimestest. Seda enam peaks lähtuma peamisest – kõiki ühendavast, minnes kompromissile nüanssides – ebaolulises. Jällegi küsimus – kellele ning mis on oluline. Minu naabrinaine riietub kenamalt ja uhkemalt kui minu naine – kas ma pean sellepärast naabrimeest vihkama hakkama või hoopis - oma naisele peenemaid riideid ostma? Oodata võib kompromissitut võitlust Milliste tingimuste osas saavutatakse kokkulepe – millised jäävad ületamatuks tõkkeks. Kas saavutatakse rahvuslike liikumiste ühtsus?
Peksa sõpra nii, et vaenlased Sind kardaksid. Peksa nii, et sõber peale seda jääks Sinu eluaegseks vihavaenlaseks. Selline olukord tundub kohati valitsevat praegu meie rahvuslaste liinil. Kas põhjus on selles, et eestlase parim magustoit on teine eestlane?
Tundub, et ühist keelt leida ja luua kõiki rahvuslasi ühendav ühtne jõud – vist ei õnnestu. Sellest kuuleme varsti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar