Justiitsministeeriumist

Justiitsministeerium on meie riigis üks tähtsamatest ministeeriumistest, kuna siin toimub ettevalmistus õigusloomeks (seadused), õiguse mõistmine – KOHTUD, kogu seadusandlus ja seaduste täitmise järelevalve (prokuratuur) on ministeeriumi haldusalas, vanglaamet tegeleb vanglate ja vangidega. Seega on Justiitsministeerium riig õiguslik kants.
Justiitsministeerium on üks vähestest ministeeriumitest, mis on suhteliselt pikka aega ühe partei hallata ja pikka aega juhib seda sama inimene - kogenud jurist. Justiitsministeerium on üks vähestest ministeeriumitest, mida juhib erilaste kogemustega spetsialist. Sellest tuleks järeldada, et meil on asjad seadusandlusega, kohtute ja prokuratuuri töö hea; probleeme pole ka Notarite ja Kohtutäiturite tööga? Kas rahvas on rahul Justiitsministeeriumi tööga tervikuna? Muidugi, alati võib paremat tahta kuid täiuslikkuseni ei jõuta peaaegu kunagi.
Seadustega on küll nii, et seadused valmistavad ette Justiitsministeeriumi töötajad, kuid need seadused võtab vastu Riigikogu, kus saadakse aru seaduse mõttest – mõned üksikud riigikogulased saavad aru enamusest seaduse sätetest. Riigikogus on küll kolm juristi (101 hulgas võib juriste ka rohkem olla) I.Gräzin, V.Linde ja U.Reinsalu, kuid need juristid on tugevasti kallutatud seisma oma kitsa ringkonna huvide eest (partei, sponsorid ja oma tutvusringkond), mis välistab rahva huvide arvestamisega – siin kaovad nende juriidilised teadmised ning arvestatakse ainult oma kildkonna huvidega.
Justiitsministeerium (ja ka Riigikogu) on seisukohal, et meie seaduste ja seaduste kohaldamise eesmärgiks on: 1. Luua võimalikult keerulised seadused (millest isegiseaduasndjal on raske aru saada). 2. Kohus-õigusemõiistmine tuleb nii keeruliseks ja raskeks teha, et rahvale teha võimatuks õiguse nõudmine. 3. Õiguse mõistmine on nende arvates AINULT varakate priviligeeritud klassi õigus. Issegi keskklass tuleb eemale hoida oma õiguste nõudmisest. Palju meetmeid on Justiitsministeeriumi poolt tehtud selleks, et hoida inimesi eemale kohtusse pöördumisest ja õigluse jaluleseadmisest.
1. Juba aasta algusest käib tsiviilhagide riigilõivu arvestus eurodes, ehkki maksta tuleb Eesti kroonides. Praegu on see harjumatusest keeruline ümberarvestamine, mis nõuab ametliku pangakursi teadmist ja täppismatemaatikat.
2. Riigilõivu määrad on nii kõrged, et alla keskmise kuupalgaga inimene ei suuda rahalisete kulutuste tõttu hagiga kohtusse pöörduda. Arvestades veel sellega, et advokaatide teenused on kallid, juriidilise erihariduseta pole aga meie kohtutes midagi teha – ei saa hakkama, sest asjaajamine kohtus on juriidiliselt keerukas. Riigilõiv on väiksemate hagisummade puhul 1/5 hagetavast summast, hagisummade puhul üle 100 000 krooni aga 1/10 hagisummast.
3. Advokaatide teenused on kallid, alates 1 000 krooni kuni 8 000 krooni tund, lisaks veel protsent hagisummalt. Riigi poolt tasuta õigusabina kohtu poolt määratud juristist/advokaadist on kasu niipalju, et hagi saab esitada ja kohtus ta ka esineb, kuid kuna riigi poolt makstakse (advokaatide mõistes) vähe, vastas on aga hästimakstud advokaat (tihti sõber-kolleeg). Otsusest - tulemusest määratud advokaadi saadav rahasumma ei sõltu, seetõttu pole määratud advokaadist tihtilugu soovitud abi.
4. Väärteomenetluse (kõik liiklus-rikkumised jne...) otsustab esimese astme kohus. Edasi saab kaevata ainult advokaadi abil Riigikohtusse. Kuigi kohtu otsus võib vale olla (tihti seda ka on), läheb Riigikohtusse edasikaebamine palju kallimaks kui Politsei või kohtu poolt määratud trahv ning jäädannõusse ebaõiglusega.
5. Asjaajamine kohtutes on väga aeganõudes. Inimesel on väga vedanud kui ta saab lihtsa tsiviihagi kohtus lahendatud 2-3 aastaga (mitte arvestades muidugi kokkuleppeid, mida kohtud TUNGIVALT ja PIDEVALT iga kord soovitavad).
Need eelnevad 5 punti on põhjused, mis takistavad paljusid inimesi kohtusse õiguse järgi pöördumast. Ilmselt sama põhjusega on need sellise eesmärgiga on nad tehtud ka.
Nii ei saa tihti näieks lahutuse puhul isegi ühisvara jagada (korter, maja... nende hind on enamasti üle miljoni krooni. Ainuüksi riigilõiv 1 miljoni pealt on 100 000 krooni, 2-miljonilise maja puhul 200 000 krooni). Riigilõiv tuleb aga enne hagi esitamist ära maksta, muidu kohus asja arutamisele ei võta. Isegi keskmise palga saaja puhul on hagiga kohtusse pöördumine, rahaliselt) küsitav - rääkimata madalapalgalistest. Lisanduvad ju veel kallid advokaadi kulud, mis üldreeglina tavalise Hagi puhul ei ole alla 50 000 krooni. Justiitsministeerium on ilmselt seisukohal, et madalapalgalised ei tohigi õigust kohtu kaudu nõuda – kannatagu nurisemata ebaõiglust. (Meie kohtutest: http://leopall.blogspot.com/2010/07/meie-kohtutest.html ja Meie kohtutest 2: http://leopall.blogspot.com/2010/07/meie-kohtutest-2.html ).
Riik osutab küll kohati tasuta õigusabi, kuid imselt mitte piisavas mahus ja selle kvaliteet (eriti kriminaalasjades) jätab soovida, kuna riigipoolse määramise puhul on advokaatide stiimul kaitsealuse huvisid kaitsta väga väike. Advokaatide honorari mõistes peavad nad määratud korras kaitsmmisel – esindama peaaegu tasuta ja neil puudub huvi tõeliselt rinda pista hästitasustatud kolleegiga (kes on tihti ka sõber).
Ka vaesemal elanikkonnalon mõnikord vajadus pöörduda kohtusse õiguse järgi, mis on raha vähesuse tõttu sageli probleemne.
Ministeeriumi haldusalas on Prokuratuur, kes teostab eeluurimise järelevalvet ja Kohtud, kes mõistavad õigust esitatud eeluurimis-materjalide põhjal. Hämmastama paneb riigi peaprokuröri seisukoht: vahi alla võib võtta massiteabevahendite (televvisioon) edastamisel ka (poliitilisi) isikuid, panna nad vanglasse ja pole midagi lahti, kui nad aasta pärast süütutena vanglast väja lähevad. Pole tähtis, et nende elu ja poliitiline karjäär on rikutud (Tallinna aselinnapea Panovi puhul). Pronksöö kangelaste leebe kohtuotsuse puhul arvas Peaprokurör süüdlaseks olevat kohtuniku. Millegi pärast välistas ta Kapo ebakvaliteetse uurimise võimaluse ning prokuratuuri saamatuse uurimise järelvalve teostamisel. Sellise seisukohaga Peaprokurör ei tohiks sellisel ametipostil olla.
Minu arvates olid süüdi rohkem KAPO uurijad ja PRUKURATUURI JÄRELEVALVE uurimise üle oli nõrk, nad ei suutnud piisava põhjalikkusega tõendada süüaluste kuritegu – valguti tõenditega liialt üldiseks laiali ja konkreetne kuriteokoosseis jäi piisavalt tõendamata. Kuigi Kohus ja Prokuratuur on Just.mini haldusalas, kehtivad neile justkui eraldi seadused. See näitab, et prokuratuur pole tasemel kohtueelse uurimise teostamise järelevalve üle. Millest muidu need kohtu poolt õigeksmõistvad otsused – näiteks pronssõduri kangelased –ja seepole ainuke õigeksmõistev otsus..
Jääb lootus, et KUNAGI saab ka Justiitsministeerium aru, mida ootab RAHVAS seadustest ja kohtutest (õiguse mõistmisest). Praeguse ministri ja ministeeriumi juhtkonnaga seda lähiajal loota pole (Langist http://leopall.blogspot.com/2010_06_01_archive.html ).