Parteide (võimu)ahnus 2

Parteide (võimu)ahnus
Paljud inimesed – mitte ainult poliitikud – on võimuahned.
Iseasi on see – kellel ja mismoodi see võimuahnus väljendub. Mõnesid võimuahneid inimesi rahuldab see, et inimesed alluvad vastuvaidlematult nende korraldustele. Mõned tahavad endile allutada masse, et ennast näidata ja saavutada populaarsust masside hulgas (nagu staarid ja superstaariks pürgijad). Mõned soovivad saada võimu selleks, et võimu abil pääseda võõra raha jagamise juurde.
Raha jagamise juures tahetakse jätta võimalikult rohkem raha endile; kui endale rohkem jätta ei saa, siis jagada seda oma lähikondlastele; kui ka siis raha üle jääb, jagada see rikkuritele, kellelt võib loota sponsorina osa sellest rahast tagasi saada; kui ka siis raha üle jääb..., siis pilduda raha tuulde – ehk läheb mõni rahatäht ka asja ette (s.t.endile tagasi).
Selline on üldjoontes meie poliitikute nägemus rahva raha jagamisest.
Mis siis iseloomustab meie võimuahneid poliitikuid?
- Meie poliitikud on võimu nimel nõus loobuma üldrahvuslikest tõekspidamistest, igasugusest eetikast-moraalist, nõus sõlmima kokkuleppeid vanakuradi endaga – peaasi, et olla võimu ja raha jagamise juures tähtis osaline. Peaasi, et raha jagamise juures jääb võimalus teha raha KA ENDALE.
- Poliitikud püüavad kogu võimutäiust koondada ainuisikuliselt endi kätte, selleks piiratakse kõigi võimalike vahenditega – nii ausate kui ebaausate võtetega – blokeerida (teiste) võimu ihkavate kandidaatide juurdepääs võimu ja rahajagamise juurde.
- Kui on näha, et ainuvõimu rahva ja rahajagamise üle ei saavutata, siis püütakse liitlasteks leida parteisid, kelle abil on võimu saavutamine kindel, kuid endi võim jääb domineerima kaas-võimuri üle.
- Võimu saavutamisel mehitatakse kõik tähtsad riiklikud ametid-positsioonid oma inimeste ja poliitikutele truudust näidanud inimestega. See aitab kindlustada parteivõimurite võimupositsioone.
- Võim annab parteilasele pääsu riigi-rahva raha jagamise otsustamise juurde. See annab võimuritele ka võimu raha taotlejate/saajate üle – annan raha sellele, kellele tahan. Kui raha taotleja tingimusteta alandlikkust-kuuletumist parteile/võimurile ei näita, siis ta raha ka ei saa.
- Jagan riigi-rahva raha oma suva järgi. Muidugi. Kõigepealt jagan raha iseendale, oma sugulastele-parteikaaslastele-tuttavatele.
- Selleks, et raha saada – peab raha taotleja minu ees vingerdama, minult paluma, täitma minu kehtestatud nõudeid, lipitsema minu (poliitiku) ees, tõestama truudust minule kui valitsejale. Poliitik tahab Võimu näidata raha soovija üle. Sellest tunneb poliitik naudingut – ka võimuahnuse ilming, mida lubab parteide kehtestatud seadus. Mõned peavad seda muidugi PERVERSSUSEKS, kuid meil on see igapäevane-normaalne nähe.
Põhiseaduse kohaselt kuuluks kogu võimutäius meie riigis RAHVALE. Tegelikkuses on parteid kujundanud endi koostatud seadustega asja selliselt, et KOGU VÕIMUTÄIUS riigis kuulub (suur)PARTEIDELE. Rahva ülesandeks on kindlustada parteide ja parteilaste heaolu.
Parteide eliit Riigikogu näol on teinud sellised seadused, et parteide ülemvõimu ei suuda väärata ükski rahva arvamus. Võimukandja – Riigikogu (parteide käepikendus) ei loe-kuula-arvesta rahva arvamusega.