Vähe häid poliitikuid.
Meie
poliitikute-polikaanide üldpilt on väga kirju. Nii oskuste kui-ka hariduse
tasemelt. Ülikooli diplom ei anna haritust – vaid annab diplomi haridustaseme
õppekursuse läbimise kohta. Inimese edasine käitumine ja elu näitab seda –kas
ta on ka haritud. Paljudel poliitikutel
on parketil liuglemise haridus, paljudel tagatoa-intriigitsemise haridus,
paljudel on kuulsate vaemate nime haridus (olles ise täielik null), mõnedel
naispoliitikutel parteibosside voodiharidus. Kõigil on erinev ja ebaühtlane nii
üld- kui poliitiline haridus. Mõnedel poliitikutel puudub nii haridus kui
haritus ja nad on täielikud matsid. Ometi „edukad” poliitikud. Nende edukuse
poliitikas määrab oma Partei bosside soosing.
Politikaane-poliitbroilereid
on meil nende hulgast kes meil ennast poliitikuteks peavad – üle 95%. Enamus
neist politikaanidest on võimuahned karjeristid-konjuktuurlased, kes otsivad
kohta – kus sogasem-sügavam vesi, kust oleks hõlpsam suuremat kala(raha)
püüda. Palju esinevad ajakirjanduses
poliitikuid-politikaane – kellel pole sisuliselt mitte midagi öelda, või ajavad
lausa nõmedusisuust välja – ise sellest aru saamata.
Meie
politikaanide võimuahnuse võib võrdsustada ka nende endi rahaahnusega. See paistab välja võimurite igal
tasandil mingi astme saavutamise puhul alates kohalikust omavalitsusest kuni
hierarhia tippu välja. IGA meie politikaan kasutab oma võimu võimalusi ka (või
peamiselt?) ISIKLIKUKS rikastumiseks.
Ilmseks näiteks on meil alates - kohalikud vallajuhid kuni siis ka valitseva
Presidendini välja. Siinjuures - Riigi ja Rahva vajadused on neil meeles
niivõrd- kuivõrd - on seda vaja ainult oma võimu (ja sellega kaasneva raha)
saavutamiseks.
Kuidas
meil saadakse poliitikuks? Kõige tähtsam on muidugi isiklik tahe – võimalikult
vähe ise ära teha, võimalikult suurt võimu omada ning võimalikult suur amps
riigipirukast hammustada. Suureks
eelduseks poliitikuks saamisel on sellised omadused nagu:
vastuvaidlematu allumine OMA partei
juhtkonnale, libekeelse jutu soravus, talutav esinemine teiste ees, hea
valetamisoskus, oskus keerutada ja mitte midagi konkreetset välja öelda pika
kõne peale. Tähtsaimad omadused on - suur VÕIMU ja OMAKASU-IHA.
ENSV
ajal oli parteiline koolitussüsteem välja töötatud ja toimus kvalifitseeritud
parteiline koolitus inimestele (partorgidele), kes olid juba näidanud eeldusi
heade parteiliste töötajatena. Keskastme parteijuhte Eesti jaoks õpetati meil
Kehtna parteikoolis ja kursus kestis (vist) 2 aastat. Kõrgema parteilise
hariduse sai NLKP Leningradi kõrgemas koolis. Kehtis nii päevane kui ka
kaugõppevorm. Siis oli asi lihtsam selles suhtes, et oli ÜKS PARTEI, kelle tarbeks kursante koolitati, sai
seda teha ühe õppeasutuse piirides, ses õpetuse siht ja eesmärgid olid ju
samad.
Praegu
on küll mitu parteid, kuid partei-poliitikute algteadmised on iga partei-erakonna
jaoks ühised, mida võiks (algteadmisi) õppida ühes koolis. Näiteks filosoofia
algteadmised, suhtlusoskus, valitsemise algoskused ja selle rakendamise
metoodika, valetamise algtõed ja valetamise serveerimise viisid jne… Miks mitte
ka kõigis parteides lokkav ebaseadusliku annetuste-hüvitiste varjamine või
seaduslikuks vormistamine, parteide võimu-rahaahnuse varjamine… jne. Eks
spetsialistid teavad seda minust paremini.
See
väide, et meie parteid on erinevad maailmavaadetelt või… ma ei teagi milles
veel… Keskerakond ja Sotsid olevat vaskpoolsed, IRL ja Reformarid aga
parempoolse maailmavaatega.
See
jutt on tühi pläma. Vahe on vaid selles –kumb partei kummalt poolt raha vaatab.
Ühelt poolt on rahal tõesti hoonekujutist natuke rohkem ja teiselt poolt rahanumbreid natuke rohkem
ja suuremalt. Aga see pole parteide maailmavaateline erinevus . Kõik need
parteid vaatavad raha- võimuahnelt sellesama EURO peale üks partei vaatab saadava rahatähte vasemalt poolt
– teine partei rahatähte paremalt poolt kas see siis ongi kogu paljukiidetud
MAAILMAVAATELINE erinevus –
vasak-paremoolsus?
Praegu
meie parteid oma broilereid-karjeriste süsteemselt välja ei õpeta. Poliitikute
väljaõpe toimub iseõppimise toel partei juhtkonna eeskujule toetudes ilma
süsteemse väljaõppeta. Õpitakse partei tagatubade intriigidest, parketilaudadel
toimuvast, paljud naisparteilased ka parteibosside voodites.
Potentsiaalse
poliitiku kandidaadi haridusel, tarkusel ja isikuomadustel pole siin mingit
tähtsust. Edaspidises karjääris on tähtis päritolu, sõpruskond, varanduslik
seisus… (Taavi Veskimägi, …), meeldimine ja sõnakuulekus Partei tagatoale,
oskus allutada isiklikud ambitsioonid juhtkonna tahtele ja juhtkonna iga
liigutuse tormiline heakskiitmine.
Miks
see nii on?
Sellepärast,
et meie politikaanid ei vastuta ei Riigi
ega Rahva ees, vaid vastutavad ainult oma Parteide juhtkondade ees, kes
on sama võimu- ja rahaahned kui parteide politikaanidki.
Ühesuguseid
ahneid seovad samasugused huvid ja samasugused tutvus-sõprusringkonnad. Kui
hakkad vastu oma partei juhtkonnale, siis tambitakse Sind maha madalamaks kui muru; kui aga truualamlikult
haugud kaasa ilma oma arvamuseta – siis ootab Sind helge tulevik – mitu tasuvat
töökohta – kus pole tarvis tööd teha, saavutad isikliku kuulsuse ja heaolu –
tarvitsemata ise muud midagi teha kui ainult noogutada ja õigel ajal õiget
värvi nuppu vajutada.
Kuidas
meil saada poliitikuks ? Kuidas saavutatavad meie politikaanid oma hea koha ja
hea elu?
Politikaanlus
– poliitbroilerlus algab Partei noortekogudest (võib ka hiljem). Haridus pole tähtis, sest kõrghariduse diplom
pole näitaja, mis näitaks inimese haritust. Pigem on tähtsam poliitiline
tegevus PARTEIS!
Kas
meie poliitikutel on üldse õppusi-õpetamist vaja?
Selge
see, et meie poliitikutele pole vaja õpetada aatelisust, missioonitunnet,
patriotismi. inimlikku suhtumist kaaskodanikesse. Pole mõtet õpetada
niisuguseid asju mis neile külge ei hakka ja mida nad elus edaspidi kunagi ei
kasuta. Ka eetika ja moraali õpetamine
on tulutu tegevus, sest neisse on juba sisse juurdunud meil viljeldav
hundimoraal – kõveraks kasvanud puud enam sirgeks ei painuta. Ka tööarmastust,
ausust, vaeste abistamise vajadust või vanemate austamis-abistamise vajadust
õpetada on meie poliitikutele – on tulutu ja tagajärgedeta tegevus.
Muidugi,
meil pole nii paljude poliitikute järgi
vajadus, et selleks avada eraldi õppeasutus ja õppida seal aasta-paar. Selleks võiks
avada mõne ülikooli juures kursused, kus avatud ülikooli vormis (kaugõpe?) viia
läbi pooleaastased -aastased kursused poliitikutele/poliitikahuvilistele – sõltumata
parteilisest kuuluvusest, sest kõikidel parteidel on väga palju ühist
algteadmises, mida ei pea ise uue jalgrattana leiutama hakkama. Milleks hakata
leiutama ja ise oma vigadest õppima hakkama kui teadmised vigadest on olemas ja
neid saab väga edukalt õpetada.
Aga
ehk polegi poliitikuid vaja õpetada, sest nad on niigi targad ja eriti ei salli
kui keegi on neist targem või - neid - tarku poliitikuid - õpetatakse?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar