Poliitikud ja poliitiline haridus... 1

Vähe  häid poliitikuid.

Meie poliitikute-polikaanide üldpilt on väga kirju. Nii oskuste kui-ka hariduse tasemelt. Ülikooli diplom ei anna haritust – vaid annab diplomi haridustaseme õppekursuse läbimise kohta. Inimese edasine käitumine ja elu näitab seda –kas ta on ka haritud.  Paljudel poliitikutel on parketil liuglemise haridus, paljudel tagatoa-intriigitsemise haridus, paljudel on kuulsate vaemate nime haridus (olles ise täielik null), mõnedel naispoliitikutel parteibosside voodiharidus. Kõigil on erinev ja ebaühtlane nii üld- kui poliitiline haridus. Mõnedel poliitikutel puudub nii haridus kui haritus ja nad on täielikud matsid. Ometi „edukad” poliitikud. Nende edukuse poliitikas määrab oma Partei bosside soosing.  

Politikaane-poliitbroilereid on meil nende hulgast kes meil ennast poliitikuteks peavad – üle 95%. Enamus neist politikaanidest on võimuahned karjeristid-konjuktuurlased, kes otsivad kohta – kus sogasem-sügavam vesi, kust oleks hõlpsam suuremat kala(raha) püüda.  Palju esinevad ajakirjanduses poliitikuid-politikaane – kellel pole sisuliselt mitte midagi öelda, või ajavad lausa nõmedusisuust välja – ise sellest aru saamata.

Meie politikaanide võimuahnuse võib võrdsustada ka nende endi  rahaahnusega. See paistab välja võimurite igal tasandil mingi astme saavutamise puhul alates kohalikust omavalitsusest kuni hierarhia tippu välja. IGA meie politikaan kasutab oma võimu võimalusi ka (või peamiselt?) ISIKLIKUKS  rikastumiseks. Ilmseks näiteks on meil alates -  kohalikud vallajuhid kuni siis ka valitseva Presidendini välja. Siinjuures - Riigi ja Rahva vajadused on neil meeles niivõrd- kuivõrd - on seda vaja ainult  oma võimu (ja sellega kaasneva raha) saavutamiseks.

Kuidas meil saadakse poliitikuks? Kõige tähtsam on muidugi isiklik tahe – võimalikult vähe ise ära teha, võimalikult suurt võimu omada ning võimalikult suur amps riigipirukast hammustada. Suureks  eelduseks poliitikuks saamisel on sellised omadused nagu: vastuvaidlematu allumine  OMA partei juhtkonnale, libekeelse jutu soravus, talutav esinemine teiste ees, hea valetamisoskus, oskus keerutada ja mitte midagi konkreetset välja öelda pika kõne peale. Tähtsaimad omadused on -  suur VÕIMU ja OMAKASU-IHA.

ENSV ajal oli parteiline koolitussüsteem välja töötatud ja toimus kvalifitseeritud parteiline koolitus inimestele (partorgidele), kes olid juba näidanud eeldusi heade parteiliste töötajatena. Keskastme parteijuhte Eesti jaoks õpetati meil Kehtna parteikoolis ja kursus kestis (vist) 2 aastat. Kõrgema parteilise hariduse sai NLKP Leningradi kõrgemas koolis. Kehtis nii päevane kui ka kaugõppevorm. Siis oli asi lihtsam selles suhtes, et oli ÜKS  PARTEI, kelle tarbeks kursante koolitati, sai seda teha ühe õppeasutuse piirides, ses õpetuse siht ja eesmärgid olid ju samad.

Praegu on küll mitu parteid, kuid partei-poliitikute algteadmised on iga partei-erakonna jaoks ühised, mida võiks (algteadmisi) õppida ühes koolis. Näiteks filosoofia algteadmised, suhtlusoskus, valitsemise algoskused ja selle rakendamise metoodika, valetamise algtõed ja valetamise serveerimise viisid jne… Miks mitte ka kõigis parteides lokkav ebaseadusliku annetuste-hüvitiste varjamine või seaduslikuks vormistamine, parteide võimu-rahaahnuse varjamine… jne. Eks spetsialistid teavad seda minust paremini.

See väide, et meie parteid on erinevad maailmavaadetelt või… ma ei teagi milles veel… Keskerakond ja Sotsid olevat vaskpoolsed, IRL ja Reformarid aga parempoolse maailmavaatega.

See jutt on tühi pläma. Vahe on vaid selles –kumb partei kummalt poolt raha vaatab. Ühelt poolt on rahal tõesti hoonekujutist natuke rohkem  ja teiselt poolt rahanumbreid natuke rohkem ja suuremalt. Aga see pole parteide maailmavaateline erinevus . Kõik need parteid vaatavad raha- võimuahnelt sellesama EURO peale  üks partei vaatab saadava rahatähte vasemalt poolt – teine partei rahatähte paremalt poolt kas see siis ongi kogu paljukiidetud MAAILMAVAATELINE  erinevus – vasak-paremoolsus?

Praegu meie parteid oma broilereid-karjeriste süsteemselt välja ei õpeta. Poliitikute väljaõpe toimub iseõppimise toel partei juhtkonna eeskujule toetudes ilma süsteemse väljaõppeta. Õpitakse partei tagatubade intriigidest, parketilaudadel toimuvast, paljud naisparteilased ka parteibosside voodites.

Potentsiaalse poliitiku kandidaadi haridusel, tarkusel ja isikuomadustel pole siin mingit tähtsust. Edaspidises karjääris on tähtis päritolu, sõpruskond, varanduslik seisus… (Taavi Veskimägi, …), meeldimine ja sõnakuulekus Partei tagatoale, oskus allutada isiklikud ambitsioonid juhtkonna tahtele ja juhtkonna iga liigutuse tormiline heakskiitmine.

Miks see nii on? 

Sellepärast, et meie politikaanid ei vastuta ei Riigi  ega Rahva ees, vaid vastutavad ainult oma Parteide juhtkondade ees, kes on sama võimu- ja rahaahned kui parteide politikaanidki.

Ühesuguseid ahneid seovad samasugused huvid ja samasugused tutvus-sõprusringkonnad. Kui hakkad vastu oma partei juhtkonnale, siis tambitakse Sind maha  madalamaks kui muru; kui aga truualamlikult haugud kaasa ilma oma arvamuseta – siis ootab Sind helge tulevik – mitu tasuvat töökohta – kus pole tarvis tööd teha, saavutad isikliku kuulsuse ja heaolu – tarvitsemata ise muud midagi teha kui ainult noogutada ja õigel ajal õiget värvi nuppu vajutada.

Kuidas meil saada poliitikuks ? Kuidas saavutatavad meie politikaanid oma hea koha ja hea elu?

Politikaanlus – poliitbroilerlus algab Partei noortekogudest (võib ka hiljem).  Haridus pole tähtis, sest kõrghariduse diplom pole näitaja, mis näitaks  inimese  haritust. Pigem on tähtsam poliitiline tegevus  PARTEIS!   

Kas meie poliitikutel on üldse õppusi-õpetamist vaja?

Selge see, et meie poliitikutele pole vaja õpetada aatelisust, missioonitunnet, patriotismi. inimlikku suhtumist kaaskodanikesse. Pole mõtet õpetada niisuguseid asju mis neile külge ei hakka ja mida nad elus edaspidi kunagi ei kasuta. Ka eetika ja moraali õpetamine  on tulutu tegevus, sest neisse on juba sisse juurdunud meil viljeldav hundimoraal – kõveraks kasvanud puud enam sirgeks ei painuta. Ka tööarmastust, ausust, vaeste abistamise vajadust või vanemate austamis-abistamise vajadust õpetada on meie poliitikutele – on tulutu ja tagajärgedeta tegevus.

Muidugi, meil pole nii paljude poliitikute  järgi vajadus, et selleks avada eraldi õppeasutus ja õppida seal aasta-paar. Selleks võiks avada mõne ülikooli juures kursused, kus avatud ülikooli vormis (kaugõpe?) viia läbi pooleaastased -aastased kursused poliitikutele/poliitikahuvilistele – sõltumata parteilisest kuuluvusest, sest kõikidel parteidel on väga palju ühist algteadmises, mida ei pea ise uue jalgrattana leiutama hakkama. Milleks hakata leiutama ja ise oma vigadest õppima hakkama kui teadmised vigadest on olemas ja neid saab väga edukalt õpetada.

Aga ehk polegi poliitikuid vaja õpetada, sest nad on niigi targad ja eriti ei salli kui keegi on neist targem või - neid - tarku poliitikuid - õpetatakse?