Tegelikkus 2

MIKS ma ei austa meie parteisid?
Paraku on meil asjad kujunenud nii, et kogu võimutäius riigis on läinud parteide kätte ning riigi peremehel – rahval - pole mingit õigust kaasa rääkida riigi valitsemisel. Rääkida veel lubatakse, kuid rahva arvamusel-rääkimisel puudub mõte, sest asja otsustajad (parteid) neid arvamusi ei kuula. Parteid on sellised seadused teinud
- Oma võimu- (ja raha)ahnuses on parteid nõus jalge alla tallama tavakodanike, laste ja vanurite õigused-huvid – rääkimata riigi või rahva huvidest. Ka meie Põhiseadus on meie parteidele ilukirjanduslik lektüür, mis on tõlgendatav nii nagu on Riigikogule kasulik. Peaasi, et parteil-parteilastel oleks hea olla. Selle nimel kõlbavad parteilastele kõik vahendid – alates valest, laimust, tühjast retoorikast, mahhinatsioonidest jne...
Parteid panevad RAS nõukogudesse oma liikmeid, kus saab ainult nimekirjas olemise eest raha rohkem kui mitme TÖÖTAVA inimese kuupalk. Kogu parteide tegevus on rakendatud oma jumaluse –RAHA teenimisele, rakendades selleks kõik ausad ja ebaausad võtted. Patriotism, ausus, eetilisus – need on meie parteidele võõrad mõisted. Riigijuhtidel-juhtivparteilastel puudub selline mõiste nagu vastutustunne ja vastutus.
- Parteidel on omapärane arusaam demokraatiast
1. Ainult parteid esitavad inimesed – kelle poolt võib hääletada Riigikogu valimistel. Kes valituks osutuvad – otsustavad parteid rahvalt nõu küsimata. Ühest parteist osutub „valituks“ 350 häält kogunud isik, samas parteis 2500 häält kogunud kandidaat aga „valituks“ ei osutu.
2. „Valimistel“- hääletamistel tehakse siseparteiliselt häälte ülekandmisi kandidaadili kandidaadileväidetega – valimised on parteilised. Kui aga riigikogulane vahetab parteid Riigikogus olles – pettes sellega oma valijaid (selliseid on juba kümmekond) – jääb ta Riigikogusse olesklema edasi. Riigikogus olles parteid vahetdes parteiline printsiip ei kehti.
3. Valimisseadus on nii tehtud, et välistavad väikeparteide ja üksikkandidaatide sattumise Riigikokku. Selle tõttu otsustab kogu riigi saatuse üle koalitsioon, kes sai hääletamisel 48% poolthäält. Opositsioon koos väikeparteide ja üksikkandidaatidega said 52% poolthäältest, kuid opositsioonist sõidetakse teerulliga üle justkui neid poleks olemaski. Demokraaia ja otsuste-arvamuste paljusus meie parteide puhul on selline, et teiste arvamusega ei arvestata – arvesse läheb ainult koalitsioni „ainuõige“ arvamus.
4. Presidndivalimistel Riigikogus valis Riigikogu kaks päeva palehigis ühe kandidaadi hulgast presidenti. Ühel päeval valiti Toomas-Hendrik Ilvese ja Ilves, Toomas Hendriku vahel – Riigikogu ei suutnud ära otsustada. Teisel päeval valis Riigikogu Arnold Rüütli ja Rüütel Arnoldi vahel – Riigikogu ei suutnud valikut teha.
Kui asi läks Valijameeste otsustada – siis oli valik väga lai. Kandidaate, kelle vahe valida – oli meie parteide valimistega võrreldes tavatult palju. Kui meie parteid (Riigikogu on ju parteide esinduskogu) ei suutnud ühe kandidaadi hulgast ühte ära valida, siis Valijamehed said tavatult suure hulga kandidaatide hulgast (TERVELT KAKS KANDIDAATI) siiski sai Toomas-Hendrik Ilvese ära valitud.
Meie parteisid juhivad isikud, kes ei tunne meie rahva tegelikku elu.Paljud neist pole oma elus töötanud – on vaid keerelnud parteiringkondades, on elukauged ja ebakompetentsed aladel, mida nad juhivad. Nad arvavad, et nende poliitilised otsused viivad edasi meie riigi elu ja majandust. Ka nendel elualadel – milles puudub parteidel arusaamine – on neil kindel ja „ainuõige“ otsustusõigus – spetsialistide arvamus neid ei huvita.
Kõiku riigi olulised võte-võimuameti-kohad. Kõigi ametkondade juhtivad kohad täidetakse oma partei- parteitruude (olgugi rumalate ja saamatute) isikutega.
Meie parteid on seisukohal – eksisteerib ainult OMA PARTEI õige seisukot – kõik ülejäänud arvamused on valearvamused.
Ei tea-tunne teiste riikide parteide elu-olu, kuid ei usu, et teistes riikides parteid saavad riiki juhtida – ignoreerides KÕIGES rahva arvamust. Vähemalt on välismaal kuulda poliitikute tagasiastumisi eksimuste puhul, massilisi streike-proteste-rahutusi...