Tegelikkus

Ebanormaalsed valitsejad?
Oma eelnevates blogiarvamustes kritiseerin ma meie PARTEISID ja lugejatel jääb arvamus - nagu oleksin ma parteide vastu ja pooldaksin riigivalitsemises üksikindiviide parteidele. Kahtlemata peavad riiki juhtima suuured inimeste grupid (parteid), mitte juhuslikest inimestest-indiviididest koosnevad kooslused.
Kuid kõik oleneb sellest – millised need riiki juhtivad parteid on, millised on nende parteide eesmärgid, kuidas nad oma eesmärke ellu viivad, millised on parteide seosed riigi valdava elanikkonnaga.
Parteide olemus on põhimõtteliselt kirjas nende programmides ja põhikirjades, kus nad püstitavad oma eesmärgid ja näitavad ära – kuidas nad seda eesmärki saavutavad – milliste meetmete abil. Kui vaadata meie parteide programme, siis võitlevad nad kõik demokraatia eest, nad on moraalsed, kõrge eetikaga, töötavad pidevalt ainult riigi ja rahva hüvanguks... kogu ühiskonna õitsengu nimel. Mitte ühegi partei programmis pole kirjas seda, et partei liikmed tegutsevad oma isikliku kasu nimel, parteiliikmete jumaluseks on raha, võimu saavutamise nimel hülgavad nad kõik moraalsed ja eetilised tõekspidamised, riigi ja rahva saatus neid ei huvita...
Ka NLKP programm oli väga demokraatlik - programmi järgi tegutses kommunistlik partei kogu inimkonna hüvanguks inimeste õnne nimel. Mis sellest välja tuli – on kõigile teada. Paraku peab ütlema, et ENSV viimse 20 aasta jooksul elasid lapsed, vanurid ja töötavad töölised paremini kui praegusel ajal. Praegu jätkub parteidel hoolitsust AINULT ISEENDI HEAOLU JAOKS. Riik ja rahvas neid ei huvita –bvastupidiselt nende programmidele.
Kas meil on nüüd siis 6-7 mini- Kommunistlikku Parteid? Nii see paraku on. Parteide programmid ei lähe nende tegeliku tegvusega kokku. Parteid oma heade programmidega on olemas, kuid nende eesmärgiks pole mitte Eesti riigi ja rahva elu edendamine, vaid oma partei ja oma isikliku majandusliku elu ning võimu kindlustamine teiste inimeste arvelt.Raha on meie parteide jumalus ja seda jumalust püüavad nad juurutada ka meie elanikele. Inimlikkus, ausus, eetilisus –see on meie parteidele ebameeldiv ning AINULT sunnitud olud. Seejuures
Kahtlemata on maailmas häid parteisid (milles tegevad ühiskonna eesrindlikud inimised), kes on – meie ühiskonda edasiviiv jõud, kes on võimelised arendama nii meie riiki kui ka ühiskonda. Praeguses Eestis selliseid parteisid pole. Muidugi peavad riiki juhtima organiseerunud inemesed, kes kasutavad oma häid teadmisi-omadusi riigi arenguks nii, et riigi elanikel oleks riigis hea elada.
Parteid peaksid olema edumeelsed – juhtima inimesi edasi – tulevikku. Seetõttu peaksid parteid oma tegudes kandma inimkonna primaid ideid. Neid häid ideid ja –tegusid peaksid nad ellu viima Ja juurutama igal sammul. Parteiliikmetelt ootame me kõrget eetikat ja igati moraalset käitumist.
Mis me näeme aga meie igapäevases tegelikuses?
See on arusaadav, et korralikke seadusi soolapuhujatsest-jutupaunikutest koosnev Riigikogu vastu võtta ei oska või ei taha– ja seetõttu ei saa meile normaalseid seadusi õige mitmes valdkonnas. Loomulikult kasutatakse meil kõikjal JOKK süsteemi. Seda JOKKimist kasutavad parteid ja juhtparteilased. Tavainimesed peavad leppima olemaolevate seaduste täitmisega, sest parteide käes on sunniaparaat, mis jälgib seaduste täitmist tavainimeste poolt.
Meie Eesti ajaloos peale 1990.a.POLE ÜKSKI POLIITIK EETILIS-MORAALSETEL PÕHJSTEL tagasi astunud. MIKS? Kas meie riigi või parteide juhid kunagi ei eksimitte millegi vastu ja tegu on inglitega? Pigem on ikkagi asi selles, et meie parteifunktsionäridel PUUDB AU; EETIKA JA MORAAL.