Rahva esindus

Meie riigikogu ja teised poliitikud armastavad öelda, et meie Riigikogu on rahva esindus ja riigikogulastel on rahva mandaat. Põhiseaduse järgi peaks see nii olema küll. Praeguse Riigikogu kohta seda küll öelda ei saa. Kuidas see asi on tegelikkuses?
Mis on meie Riigikogu?
Riigikogu on meie poliitikute võitlusareen. Võideldakse võimu (seega eriti raha jaotamise võimaluse pärast) - mitte riigi ja rahva heaolu pärast. Kusjuures parteidevaheline võitlusjoon ei lähe mitte maailmavaatelise ideoloogia põhjal, vaid Riigikogu opositsiooni ja koalitsiooni vahel. Ka opositsiooni asjalikud ettepanekud nullitakse Riigikogus ära ainult selle tõttu, et hea ettepaneku tegi opositsioon – mitte koalitsioonipartei. Samas ei sega see „vaenutsevate parteide“ sõda mõne aja pärast liituda „vaenutsevatel parteidel“ endiste vaenlastega uude koalitsiooni, astudes samas vaenujalale endiste koalitsiooniaprtneritega. Parteid jälgivad seda kiivalt – kuidas PATREILE kasulikum on – mitte aga riigi huvidest lähtudes.
Ainult mõnes asjas on koalitsioon ja opositsioon Riigikogus ühel nõul. Need on küsimused, kus: 1. tõstetakse parteide ja riigkogulaste võimu ja rahastamist; 2. Põhiseaduslikes küsimustes käib kompromissitu võitlus, kuid alati saavutatakse kokkulepe seetõttu – et ära hoida Riigikogu laialisaatmine (eelarve, valitsuse koosseis...).
Seega on Riigikogu meie (suur?)parteide esindus, mis moodustatakse parteide tagatubades kaitsmaks oma parteide võimu riigi ja rahva üle. Kuna parteide tagatubadel on esmatähtis võim ja sellega kaasnev riigi raha jagamine (eelkõige endile), siis sellega seoses panevad nad valitavate nimekirja need, kes vastuvaidlematult alluvad tagatubade käskudele. Riigimehelikud omadused ja riigimehelik käitumine pole riigikogulase suhtes sobiv parttei tagatubadele. Eetikajamoraal pole need omadused, mis sobiksid kuidagi kokku meie riigikogulasega.
Need, keda võib Riigikogusse valida – need kandidaadid panevad ette parteid oma partei liikmete hulgast. Nende hulgast, keda parteid valida lubavad – valivad parteide tagatoad ise (parteinimekiri) – kes kandidaatidest osutuvad valituks ja kes mitte. Nii otsustasid viimastel valimistel parteide juhtkonnad saata Riigikogusse 31 parteide kandidaati - kes said rahva poolt alla 1 000 poolthääle, Riigikogust jäid välja aga 34 partei kandidaati, kes said 1 000 -3 600 poolthäält. Nii valivad meie 4-5 suuremat parteid (rahva minimaalsel kaasabil) Riigikogusse oma partei juhtkonna tuumiku ja kuulekad, tähtsusetud nupulevajutajad. Käsukorras nupulevajutamise funktsiooniga parteide esindajatest koosneb üle poole meie Riigikogust.
Paljud väidavad, et ka üksikkandidaatide kandideerimine Riigikogusse on lubatud. On küll. Aga valimisseadus ja valimissüsteem on seatud nii, et mitte üksnes üksikkandidaadil, vaid ka väikepartei kandidaadil on lootusetu pääseda Riigikogusse (valimiskünnis 5 %, suurparteide võimas - kümneid miljoneid kroone maksev rahaline propaganda ja agitatsioon meedias, häälte ülekandmise mehhanism...). Kui üksikkandidaadi või väikepartei kandidaadi valituks osutumine Riigikogusse oleks olnud reaalselt teostatav, oleks kasvõi üks üksikkandidaat (või väikepartei esindaja) 20 aasta jooksul pääsenud Riigikokku. Üksikisikutel ja väikeparteide liikmetel pole üldse mõtet esitada oma kandidatuuri Riigikogu valimistel. (http://leopall.blogspot.com/2010/01/uksikandidaadid-ja-vaikepartei.html ).
Kelle huvisid esindavad siis riigikogulased Riigikogus? Kahtlemata oma valijate huvisid. Kuid kes on riigikogulaste valijad?
Valija on see, kes esitab valitava kandideerima ning kellel on õigus oma valitav tagasi kutsuda. Rahval nendeks toiminguteks õigust pole. Rahva õigus on täringuid visata, Vaadata – kellel on suuremad portreed majade seintel, kes lubab kiiremini paradiisi pääseda ja selle järgi hääl anda.
Kui lugeda valijaks need, kes andsid valimistel hääli kandidaadile, siis peaks riigikogulane seisama oma valijate huvide eest, tundma huvi oma valijate probleemidest ning tegema koostööd valijatega. Kui riigikogulane ei seisa valijate huvide eest, siis peaks valijal olema õigus usalduse kaotanud saadiku Riigikogust tagasi kutsuda. Järelikult on see õigus parteil? Isegi parteid ei saa oma parteinimekirjas valitud riigikogulast sundida Riigikogust lahkuma parteist lahkumisel.
Järelikult on vale ka see, et valimised on meil parteilised. Valimised on küll parteilised kuni Riigikogusse saamiseni. Kuii riigikogulane vahetab parteid – siis ta Riigikogust ei lahku, vaid petab oma valijaid ja parteid, sisuliselt reedab nad. Neid Riigikogus olemise ajal parteist lahkunuid on kümmekond
Riigikogu liikmed on allutatud partei-distsipliiniga niivõrdoma tagatubadele, et ei tohi hääleteda oma arvamuse järgi, vaid hääletavad nii –kuidas partei tagatuba arvab. Sellisel moel on Riigikogu meil muutunud pigem ühiskonna arengu piduriks kui edasiviivaks jõuks.