Lagle Pareki käekott - ja ...Sildam??

Toomas, Stas ja Lagle käekott .
Istusin 29. jaanuaril oma vanema poja sünnipäevalauas koos minu asetäitja Slaviku ja oma abikaasaga (olin sel ajal Leninirajooni Siseasjade Osakonna Kriminaaljälituse Jaoskonna Ülem). Vestlesime igapäevastel teemadel, kui kuulsin telefonihelinat. Telefoni teises otsas oli osakonna korrapidaja, kes kutsus meid Slavikuga osakonda ja - kohale ilmuma pidi vormiriietuses. Osakonnas kutsus mind enda juurde osakonna ülem H.P., kes käskis sõita sündmuskohale Vabaduse puiesteele, kuna seal oli värskelt olnud „rõvok“ (möödaminnes naisel kott rebiti käest ja varasjooksis ära). Ma ei tahtnud kohale minna ja selgitasin seda ka ülemale, et – olin oma poja sünnipäevalauas koos oma asetäitja Slavik Popaga... Harri omakorda – seda parem, minge mõlemad. Asi on tähtis, kuna tegemist on Lagle Parekiga – kuulus dissident. KGB on nende tänase koosoleku pärast jalul.
Lõin oma kollasele 02-le (mitte miilitsa-auto, vaid kollame „piruka-ziguli“) hääled sisse ja sõitsime Nõmmele Vabaduse puiesteele. Seal tulid meie juurde KGB-lased, kes käskisid kirja panna kõik toas viibivad inimesed - kuna seal on dissidendid koos ning neil on tarvis infot dissidentide koosolekul viibijate kohta.
Majas oli peale Lagle Pareki veel Tunne Kelam, Tiit Madisson, Heiki Ahonen,.. üldse kokku 6-7 inimest. Lagle Parek selgitas, et temast mööduv mees oli haaranud tema käekoti ja jooksnud sellega minema varguse toime pannud meest oodanud autosse. Auto sööstis kohe minema. Õnneks taibati vaadata auto numbrit (M-21, vana „Volga“) ja kirjutati selle auto number ülesse. Lagle Parekil olid kotis järgmise päeva ettekande referaadid, mis olid temale väga .vajalikud (muidugi huvitasid need ka KGB-d).
Peale seletuste võtmist sõitsime osakonda kahtlustatatvat autot kindlaks tegema. Helistasin autoregistrisse, andsin auto numbri ning palusin endale tagasi helistada kui andmed auto ja auto omaniku kohta on leitud. Mõne minuti pärast helises mu töölaul telefon.
-Kas jälituse ülem Stas? Mina olen major X KGB-st.
-Olen küll. Milles asi?
-Kuule Stas, Sa otsisid mõne minuti eest Autoregistrist „Volgat“. Ära otsi. Sellist autot Autoregistris registreeritud ei ole. Ja ära muretse, kõik loksub omale kohale.
-Tähendab, see on teie kätetöö?
-Stas, ära uuri elu – nii on Sulle endale kasulikum. Küll te oma käekoti kätte saate.
Telefonikõnest sain aru, et meil pole erilist mõtet otsima hakata, sest see on KGB kätetöö.
Järgmisel hommikul helistatigi mulle.
-Stas, see olen jälle mina. See, mida te otsite, on Pärnamäe kalmistu lähedal (vist) Jasmiini tn. Nr... trepil. Seal on kõik alles peale ühe pisiasja.
Sõitsingi antud aadressile. Majas kedagi kodus polnud, kuid Lagle Pareki käekott oli maja välistrepil. Käekotist oli kadunud ettekande referaat, muud esemed olid alles. Käekoti tagastasin mina Lagle Parekile.
Toomas (Sildam) käis meie osakonnas omal ajal väga tihti. Noore ajakirjanikuna sai ta meilt (rohkem uurimisjaoskonnast) materjali artikliteks. Ta tegeles peamiselt alaealiste õigusrikkujatega. Toomasel oli niivõrd lai tutvusringkond, et nende hulgas võis olla küll KGB töötajaid. Ajakirjanikuna oli tal KGB-lastega kokkupuuteid. Seda, et Toomas on KGB agent, seda ma ei usu (paljud endised miilitsakaaslesed seda ei usu). Kui Toomas ka suhtles KGB-lastega, ei tähenda see seda, et ta nende agendiks oleks olnud.
Endise Kriminaaljälituse Jaoskonna ülema jutu põhjal