Parteid Esinduskogu 2

Parem. Riigikogu  või  Parteide  Esinduskogu?

Kui küsida: kumb on parem – kas elukutseline palgaarmee või - amatööridest, isamaalistest patriootidest koosnev vabatahtlike armee? Ega vist palju kahtlejaid selles ei ole, elukutseline – koolitatud palgaarmee on parem ja efektiivsem kui vabatahtlikest koosnev koolitamata armee. Kahtlemata on palgalist – spetsialistidest koosnevat armeed tunduvalt kallim ülal pidada kui amatööridest armeed, kes pole armees palga pärast – nad palka ei saa – saavad prii toidu ja ainult suitsu/kommiraha

Kas selle võrdluse tulemus sobib ja toimib universaalselt enamike elualade puhul? Enamus meist arvab vist samuti, et elukutseline spetsialist annab paremaid töötulemusi kui võhikust amatöör.  

Riigikogu (RK) oli I Eesti iseseisvusperioodil 1918-1941.a. Siis olid meil isikuvalimised. Riigikogulasteks valiti igati lugupeetud ja austusväärseid kodanikke, kes evisid riigimehelikku mõtlemisviisi ja  riigimehelikku käitumist. Riigikogu liikmed tegutsesid n.ö. missioonitundest, patriotismist - ühiskondlikel alustel. Tasulised istungite sessioonid toimusid kahel korral (ca 1+1 kuu) aastas ja seadustega oli paika pandud kriteeriumid selleks, et riigikogulased ei saaks oma saadiku-positsiooni kasutada isiklikuks rikastumiseks.

Kuigi ka peale 1990.a. jäeti nimetuseks Riigikogu, muudeti see tegelikult Parteide Esinduskoguks (PEK). Parteid esitasid-keda tohib valida Parteide Esinduskokku – sisuliselt teevad Parteid ise valiku (sõltumatult Rahva arvamusest). Parteide Esinduskogu on muudetud elukutselistest liikmetest koosnevaks, kes määravad ise endile PALGAD, KOMPENSATSIOONID ja MITMESUGUSED HÜVITISED töö eest - aasta läbi ööpäevaringselt – ka puhkuste ajal (umbes 4 kuud aastas).

Parteiliste valimiste puhul (Valimisseadus on tegelikult meie Põhiseadusega vastuolus, sest välistab üksikkandidaatide pääsemise Riigikokku) saadab Partei  Parteide Esinduskokku oma Partei patrioote, kes on ustavad Partei juhtkonnale, piisavalt võimu- ja rahaahned, nende mõistus ja riigitruudus pole oluline.  Enamus PEK liikmetest  kasutab riigikogulase kohta ainult oma majandusliku olukorra parandamiseks – seda muidugi maksumaksja arvelt. Kas MÕNI PEK-lastest viimase aastakümne jooksul on patriotismi-missioonitundest  PEK liige olnud – raske öelda…? Minu arvates mitte.

Kuidas on senini töötanud Parteide Esinduskogu - PEK (alates 1990.a. tänapäevani) võrreldes Riigikoguga – RK (periood 1918-1940.a.)? Mõlemad on töötanud enam-vähem sama pika perioodi.

Riigikogu pärandas meile kulda, millest saadi kätte 12 tonni, ehitati kaks allveelaeva, põllumajandustooted olid maailmaturul…

Parteide Esinduskogu saavutused? Müüdi pärandatud 12 tonni kulda maha, mutiauku on kadunud ligi 4 miljardit Eurot eurotoetusi, pole kuulda maailmaturul Eesti põllumajandussaadustest. Eesti on Euroopas esirinnas halbade näitajate poolest (kuritegevus, AIDS, suitsiidid…), samas  - Eoroopa viimaste hulgas elatustaseme poolest.

Milles asi? Kas ühiskondlikel alustel töötanud Riigikogu töötas paremini ja tulemuslikumalt kui palgaline, professionaalne Parteide  Esinduskogu?

Nii see on, sest missioonitundest - patriotismist töötanud austusväärsed riigikogulased said paremaid tulemusi kui professionaalne, palgaline, parteide poolt komplekteeritud Parteide Esinduskogu. Juba orjaajal oldi seisukohal – mõisa köis las lohiseb. Nii ka Parteide Esinduskogu liikmed – palk jookseb vaatamata sellele kas ma midagi teen või mitte,  mingit vastutust pole ja sooja koha pealt ei saa mind keegi maha võtta.

Kas Parteide Esinduskogu liikmed on rumalamad kui riigikogulased? PEK liikmed on üsna rumalad, sest ainult rumalad peavad ennast kõige targemaks ega kuula spetsialistide (sotsiaalteadlased, akadeemikute pöördumine, nüüd 10 ühiskonnategelase pöördumine) –PEK liikmete kõrvad jäid neile pöördumistele kurdiks. Ainult rumalad arvavad seda, et (partei)poliitilised nõunikud annavad asjalikku nõu ja teised spetsialistid on nendest rumalamad.  

Ilmselgelt on RK ja PEK kvalitatiivne vahe ka Valimisseadustes, valimiste korras ja valimiste tulemis.  

1.          Riigikogu valimised olid isikuvalimised, kus valimised toimusid proportsionaalselt saadud häälte arvuga.

2.          PEK (parteilised) valimised on ebademokraatlikud ja Põhiseadusega vastuolus (mitte ainult minu arvamus) - umbisikulised – halli parteimassi valimised, kusjuures PEK-kku pääsejad otsustab Partei juhtkond valijate asemel - sõltumata  kandidaadi poolt antud häälte arvust.

3.          RK valimiste puhul lähtuti kandidaati tundvate-usaldavate hääletajate arvamusest, - PEK valimiste puhul hääletati Partei ja umbisikulise PEK kandidaadi poolt, kusjuures otsustajaks jääb Partei - sõltumata valijate arvamusest.

4.          RK valimistel lähtuti kandidaadi isikuomadustest. PEK puhul saatsid Parteid PEk-ki 2-3 Paar-kolm liidrit ja ülejäänud – hall mass Partei korraldusel nupulevajutajaid.

5.          RK puhul ei olnud saadik sõltuv Partei juhtkonnast. PEK puhul on saadik otseselt sõltuv  Partei juhtkonnast.

6.          Riigikogu puhul hääletas saadik vastavalt oma ISIKLIKULE seisukohale, lähtudes Riigi ja Rahva huvidest. PEK puhul on kohustuslik hääletada PARTEI seisukoha kohaselt – lähtudes Partei ja parteilaste huvidest. RK valimiste puhul oli tegemist kandidaatide missiooni-patriootiliste tunnetega. PEK puhul on tegemist isiklikust huvist – tegutsetakse RAHA eest - riigikogulase OMA palga-hüvitiste säilitamise eest.

7.          RK valimiste puhul ei olnud määravaks valimiskandidaadi rahanduslik seis, vaid tema isikuomadused. PEK valimiste puhul muutus määravaks see – kui palju Parteil jätkus raha -   PEK kandidaadi  promomiseks (kandidaadist vajaliku illusiooni tekitamiseks), ehk - PEK-kku saamise hinnaks kujunes viimati ca 1 miljon EEK-i. Kõige rohkem raha sai/omas (sai sponsoritelt) Reform, seega ka enim kohti Parteide  Esinduskogus. Kes maksab Parteile sponsorlust – ootab Parteilt ka vastuteenet (kasvõi riigile kahjulikku). Seega – PEK koht sõltub otseselt RAHAST.

Täiesti veendununult saab öelda, et Riigikogu (1918-1940) oli kvaliteedi poolest parema koosseisuga, sest tegutseti missioonitundest, tegutseti Riigi ja Rahva hüvanguks – mitte omakasu nimel.

Parteide Esinduskogu (1990- k.a) on küll palgaline, koosneb elukutselistest nn. professionaalidest, kuid – koosseis on kvaliteedilt suhteliselt halvema kooslusega, sest meie Parteide eesmärgiks on VÕIM JA RAHA IGA HINNA EEST, unustades ära Riigi ja Rahva heaolu.