Kuidas on lood meie riigis demokraatiaga?
Meie riik on üks demokraalikumaid Euroopas (vist ka maailmas). Mõned arvavad, et osal meie rahvast puuduvad demokraatlikud õigused javõimalused. Kuna meie partei on meie AU, MÕISTUS JA SÜDAMETUNNISTUS, siis piisab sellest kui demokraatia on meie parteidele. Parteidesse koonduvad ju eesrindlikumad, targemad ja aktiivsemad inimesed, kes on harjunud teisi juhtima ja oma huvide eest seisma.
Ainult parteid teavad – mida riigil ja rahval tarvis on. Rahvas ise on kokkuvõttes rumal, selle tõttu meie ei kuula ega arvesta rahva arvamusega. Rahvas võib koguda kasvõi miljon allkirja meie tegavuse vastu – see on neile hobi, millega meie ei arvesta. Meie ju võiksime moepärast ka referendumeid korraldada, aga see on asjatu aja ja raha raiskamine, sest ka referendumil saame me sellise tulemuse nagu meil tarvis on. See, et võimul olev partei (koalitsioon) tambib mutta opositsiooniparteid, ei arvesta nende arvamuseg ega anna neile isegi hingamisruumi – see on kõige demokraatlikum parteidevaheline võimuvõitlus (olgugi, et koalisioon sai Riigikogu valimistel vähem hääli kui ülejäänud kandidaadid kokku). Õnneks koostasime Valimisseaduse nii, et saame selle tulemuse – mis meil tarvis on.
Kuidas jääb siis arvamusega, et parlament on valitud rahva poolt, koosneb rahva esindajatest ja esindab oma valijate huvisid?
Valijad hääletavad tõesti parteide poolt esitatud kandidaatide poolt, kuid parteid valivad ise need keda Riigikokku saata (partei koostatud minekirja järjekorra koht, häälte ülekandmise mehhanism...). Sisuliselt hääletab ikka rahvas nende hulgast – keda partei lubab, seega tõesti võib öelda, et valib rahvas. Kuna kõik riigikogulased on meie riigist pärit, siis on nad ka meie rahva esindajad. Nüüd see väide, et riigikogulased esindavad oma valijate huvisid on ekslik. Juba Põhiseadus ütleb, et riigikogulane on sõltumatu hääletamisel ega pea arvestama oma valijate arvamusega. Pealegi ei tea riigikogulane – kes tema poolt hääletasid (peale oma abikaasa ja laste või vanemate), seetõttu ei pea ta arvestama üldse valijate ega rahva arvamusega. Küll peab ta alluma parteidistsipliinile ning hääletama Riigikogus partei poolt antud korralduse kohaselt – seda enam, et riigikogulase leiva-andja on ju partei. Partei saadab teda ka ettevõtete nõukogudesse teist riigikogulase palka saama. Partei ju andis temale võimaluse üldse Riigikogusse saamiseks ning partei teab, mida partei riigilt ja rahvalt tahab.
Miks ei arvestata üldsuse ja teadlaste arvamusega?
Üldsus ja teadlased võivad küll midagi teada, kuid nad on teoreetikud ja nad ei tea – mida parteidele Toompeal vaja on ja kuidas Toompeal elatakse. Meil on ju tähtsam saavutada hea elu toompealastele. Kedagi (eriti parteisid) ei huvita ju ääremaade elu. Meie elu ei vii edasi ju kuivad teoreetilised teadmised, vaid meie poliitikute elu ja poliitikute koostatud seadused. Seepärast peame me looma poliitikutele ideaalsed tingimused nende tööks, isiklikuks eluks ja riigi juhtimiseks. Poliitikutel endil on ju küllalt noored ja poliitikute arvamusega arvestavad nõunikud, keda poliitikud juhendavad ja kes vormistavad poliitikute poolt tehtud põhjapanevad otsused. Parteidel on ju tarkadest poliitikutest koosnev tuumik, kes raudse parteidistsipliiniga viivad ellu oma partei vajadustest tulenevaid otsuseid. Riigikogulased-poliitikud ei loe üldsuse ega ka teadlaste arvamusi, sest neisvõib sisalduda kriitikat riigi juhtide ja juhtorganite kohta.
Kas riiki ei peaks juhtima (nagu vanemal ajal kombeks) vanemate kogu, mis koosneks vanematest, kogenenumatest ja targematest inimestest?
Vanemad inimesed võivad küll natuke kogenumad olla, kuid nad on liialt ettevaatlikud ja konsevatiivsed, nad mõtlevad ja vaevad iga sammu liiga kaua. Nende teadmised on iganenud. Meie noored on aga otsusekindlamad, agressiivsemad, teavad mida NEMAD tahavad - neil on revolutsioonilisemad ja eesrindlikumad mõtted. See, et nad vahel ka eksivad ja oma arvamuse-tegutsemisega tekitavad riigile vahel kahju – see on loomulik. Aga meil on ju parteiline vastutus ja partei vastutab nende tegude eest. Eks eksimuste puhul jäävad kahju kandma nagu tavaliselt – rahvas ühiselt.
Miks on seadused nii segased ja kohtute töö nii aeglane ?
Seadused on segased selleks, et seadustest saaksid aru ainult need, kellel neid vaja on – kohtunikud ja advokaadid, Isegi kohtunikud ja prokurörid ei saa alati seadustest ühte moodi aru. Tavainimesel pole mõtet seadust lugeda – nagunii nad seadustest aru ei saa. Seadusepügala üle millest tavainimene aru ei saa – ei hakka inimene kohtus käima. See hoiab tunduvalt kokku kohtute töökoormust. Kohtute töökoormust aitab tunduvalt vähendada ka see, et kohtus käimine on niivõrd kulukas, et rahval, kellel oleks vaja õiguse järele kohtusse pöörduda- puudub raha õigust nõuda. Riigikohus on küll paari otsusega sellele tähelepanu pööranud, kuid Riigikohtu otsused pole Riigikogule ja Valitsusele kohustuslikud täitmiseks. See, et vaesema elanikkonna inimesed, kellel oleks vajadus kohtusse pöörduda õigust nõudma – kusagil 70-80% ei saa seda teha raha puudumise tõttu ... See pole probleem, sest need summad inimese kohta ei ületa miljoneid eurosid. Kui pole raha, siis pole ka õigust ega õiglust tarvis nõuda.
Milleks Õiguskantslerile nii suur kantselei ja kuidas on Õiguskantsleri töö efektiivsus?
Riigis on küllalt palju vanadekodusid, hooldekodusid. raskestikasvatatavaid lapsi ja nende õppeastusi. Keegi peab ju nende elamis-olmetingimusi kontrollima. See institutsioon – Õiguskantsler oma kantseleiga sobibki selleks kõige paremini. Seaduste ja elu vastavuse kontroll Põhiseadustega – seda võivad nad ka kontrollida, kuid tegeliku elu Põhiseadusega vastavusse viimine käib neile üle jõu, sest puudub reaalne mehhanism, kuidas Õiguskantsleri otsus-arvamus ellu viia (Riigikohtu esimees on poliitik – ehkki peatanud aktiivse poliitilise tegevuse ja ega Riigikogu liikmed ei hammusta kätt ,mis teda toidab).
Kas siis Õiguskantsler pole avastanud ühtki tegeliku elu või seaduse vastuolu Põhiseadusega?
Kahekümne aasta jooksul on kaks Õiguskantslerit leidnud küll vastuolu Põhiseadusega selles, et riigikogulane istub raha eest RAS nõukogudes, kuid peagi on nad aru saanud, et Riigikogu nende arvamus ei huvita. Pealegi ei tee riigikogulased seal tööd, vaid on nimekirjas ja raha saamine nimekirjas olemise eest pole neile TEISE RIIGITÖÖ TEGEMINE, PEALEGI VÄHENDAKS SELLE KEELAMINE VÄGA SUURES OSAS NENDE SISSETULEKUT. Üldiselt peaks riigikogulaste puhul seaduste kasutamise asemel JOKK-i kasutamine üldist heakskiitu leidma.
Kriitika tagaseljaotsuste kohta nagu rikuks nad Põhiseadust ja tunnistaksid kuriteod seaduspärasteks – need on osaliselt õiged. Seda, et kohtud ei saa kätte toimetada kutseid-tagaseljaotsuseid majaomaniku 5-liikmelise täiskasvanud pereliikmetest ühele - seda ikka juhtub. Ei saanud ju Pärnu politsei aasta jooksul kätte oma korteris elanud ja hiljem oma naise tapnud tagaotsitavat meestki. Selle jaoks sunnibki seadus iga inimest iga päev lugema internetist „Ametlikke teadaandeid“ See, et inimesel pole võimalust osta arvutit või puudub ääremaadel internetiühendus – see on inimeste endi probleem. Neil päevil tunnistas ju ÜRO internetiühenduse saamise esmaseks inimõiguseks. Inimesed peavad ise teadma, et kui nad iga päev ei otsi „Ametlikest teadaannetest“ oma nime, siis võivad nad saada ka kurtiteo-ohvritena kaela miljonilisi võlgu. See, et kohus seejuures tunnistab seadupäraseks vargused, võltsimised, kelmused – see on normaalne nähe.
Sellepärast pole vaja muretseda, et kohus tunnistas kuriteod seaduspärasteks – seadus lubab seda. Kohus ei peagi ÕIGUST ÕIGLUSE JÄRGI mõistma.
Selles pole midagi mõistusevastast, et kuriteos kannatanu dokumentidega sõlmiti Leping ja nüüd kohtutäitur võttis tema arvelt mitu tuhat Eurot varga poolt tekitatud võlga tema arvelt maha.... Pole midagi, juhtub nii mõndagi. Varguse ja kelmuse kohta on politseis kriminaalasjad alles. Ohver võib varga käest temalt kohtu tagaseljaotsusega võetud raha tagasi nõuda kui varas tabatakse. Meie kohtud ja seadused on korralikud ja õiged. Mitte alati ei tundu nad õiglased olema, kuid see on loomulik.
Kuna Õiguskantsler ei näe mingit vastuolu Põhisedusega selles, et kohus tunnistab kuriteod seaduspärasteks ja oma otsusega tekitab riik kuriteo ohvrile mitu tuhat Euro kahju – ju siis nii peab olema.
Kas parteid ei lähe oma võimuvõitluses ja üldsuse arvemusega mittearvestamises liiale?
Meie parteid teavad ise – mis neile vaja on ja sellele aitavad kaasa selleks meie poolt koostatud seadused. Seadusi tulebtäita ja rahva poolt luua kõik tingimused meie parteide juhtiva rolli täitmiseks. Üldsuse arvamuste lugemine raiskab lihtsalt aega ja kisub tähelepanu eemale meie parteide põhiülesannete täitmiselt. Ülsuse roll oleks meie riigi elus ehk vaskparteide osatähtsuse pidevvähendamine kuni likvideerimiseni välja.
Muidugi pole neid arvamusi otseselt avaldanud ükski riigikogulasne. Need vastused-arvamused tulenevad meie riigikogulaste ja parteide tegelikus elus toimunud tegevusest.
P.S. P.S (seadusesätte Põhisedusele mittevastavuse kohta arusaamiseks on
arvamused Õiglane kohus 2
http://leopall.blogspot.com/2011/03/oiglane-kohus-2.html
• "Õiglane" kohus http://leopall.blogspot.com/2011/03/kohtutes-tavaline.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar