EKD ja ERL õige nõudmine

Parteid on omavoliliselt haaranud oma kätte rida positsioone ja soodustusi, mis teevad nende kasuks kõlvatu konkurentsi võrreldes teiste ühingute, organisatsioonide ja isikutega. Parteid e. Riigikogu (Riigikogus pole ju ÜHTKI PARTEITUT) määras endile ise toetused ning Parteisid peetakse ülal riigi eelarvest. Selle küsimuse oleks pidanud otsustama rahvahääletus, kuid selle otsustamisel ei osalenud ÜKSKI parteitu rahva esindaja.
Need kulutused (parteide ülalpidamine) kannab rahvas, ehkki rahvas pole selleks oma nõusolekut andnud. Põhiseadus ei näe ette seda, et parteisid tuleks kohelda eelistatult võrreldes teiste isikute, ühingute või organisatsioonidega. Võidakse küll väita, et Põhiseaduse kohaselt määrab valimiskorra „Valimisseadus“, kuid siis ei tohi valimisseadus olla vastuolus Põhiseadusega ega minna vastuollu teiste seadustega. Praegu on „Valimisseadus“ vastuolus mitme Põhiseaduse sättega.
Arvatakse ka seda, et parteid vastutavad oma tegude eest iga 4 aasta järel valimistel. Parteide vastutamist pole ma näinud. Ehkki oma vigade ja saamatusega riigi valitsemisel on nad tekitanud rahvale kahju mitme miljardi krooni ulatuses (raudtee ost-müük, suhkrutrahv, viljavarude kadumine, Weroli tehased, maadevahetuse tehingud, Telekomi müük jne...). Ükski partei nende tekitatud kahjude/vigade eest vastutanud pole.
EKD ja ERL nõudmised on igati õigustatud. Lisaks EKD ja ERL kautsjoni tühistamise nõudele on veel ebakohad RK Valimisseaduses, mis eelistavad (suur)parteide kandidaate võrreldes teiste kandidaatidega. Parteid on sisuliselt kehtestanud varandusliku tsensuse valimistel, kuna ise saavad riigilt miljoneid kroone toetusi, mida teised kandidaadid ei saa.
Põhiseadus ei kehtesta parteilisi valimisi, kuid Valimisseadus kehtestab eelised suurparteidele. Nii kantakse üle parteilaste hääli partei raamides üle kogu Eesti, valimistel arvestataks partei nimekirja, alles seejärel valijate arvamustega. Parteilistel valimistel pole parteid (Valimisseadus) aga järjrkindlad. Kui partei poolt valitud riigikogulane lahkub teda valinud parteist teise parteisse, peaks ta lahkumaka Riigikogust – seda aga ei toimu. Kas meil siis pole parteilised valimised? Parteist lahkunud viivad endaga kaasa tuhandeid valijate hääli – ilma valijatenõusolekuta. Mis segapudru meie valimistega siis on?
Kohalikke (parteiväliseid) valimisliitusid on kohalikel valimistel lubatud ja keelatud. Need tuleks lubada ka Riigikogu valimistel, sest kohalike valimisliitude osavõtul valimistest Põhiseadusega vastuolu pole. Seda enam, et meil on suund kodanikühiskonna poole. Parteid on valimisliidud keelanud endile tugeva konkurentsi tekkimise kartuses. Seadusi teevad ju parteid ise.
PS § 48 kohaselt:“Igaühel on õigus koonduda mittetulundusüühingutesse ja –liitudesse...“ See tähendab ka valimisliitudesse, sest maakonna valimisliit on mittetulundusliit. Valimisliidu kandidaatide osavõtt valimistest peaks võrdsustama neid valimistel oma valimisringkonna piirides parteide valimiskandidaatidega (vähemalt Põhiseaduse mõttes). On ju PS § 60 kohaselt valimised ... üldised, ühetaolised ja otsesed.


Maakonna valimisliit saab oma valimisringkonnas üles panna mitu kandidaati ning see annaks neile ka võimaluse kanda üle hääli liidu siseselt valimisringkonnas – nii nagu parteide puhul toimub.
Maakonna valimisliit võib valimisringkonnas koguda kasvõi 70% häältest, kuid ei pruugi saada ühtki kohta Riigikogus, sest kehtib parteide poolt kehtestatud üleriigiline 5% künnis, mida ühe valimisringkonna piirides ületada on võimatu. Iseasi oleks siis, kui valimiskünnise 5% kehtestada valimisringkonna piirides. Kohalikel valimisliitudel on eeliseid võrreldes suurerakondadega.
1. Kohalikud inimesed Maakondade valimisliitudes tunnevad kohalikke olusid-kohalikke inimesi ning teavad paremini, keda usaldada endid esindama Riigikokku, nad teavad kahtlemata paremini kui parteiladvikud Toompea kõrgustelt. Kui kohalik kandidaat ei õigusta valijate usaldust, siis ta järgmistel valimistel kandideerida ei saa. Suurpartei kandidaat aga pannakse kandideerima teise valimisrindkonda – kus teda ei tunta ja tema üle otsustatakse pr-firmade reklaami najal.
2. Parteisid toetatakse igal aastal riigi eelarvest ligi saja miljoni krooniga. Sisuliselt kandideerivad parteide kandidaadid rahva rahadega. Kui juba parteisid toetatakse ligi sadade miljonitega, siis peaks seda tegema osaliselt ka valimisliitude puhul enne valimisi.
3. Parteidel tuleks keelata esineda valimistel partei ühtse nimekirjana. See on kõlvatu konkurents väikeparteide, valimisliitude ja üksikkandidaatide suhtes, kuna:
a. Parteid maksavad kautsjoni kandidaadi eest, mille maksab kinni tegelikult rahvas. Väikeparteid, valimisliidud ja üksikkandidaadid peavad kautsjoni oma taskust maksma.
b. Parteid kannavad oma kandidaatide hääli üle parteisiseselt üle kogu Eesti. Väikeparteide, valimisliitude ja üksikisikutele häälte ülekandmist ei toimu. Väikeparteid ja valimisliidud võiksid ka isekeskis kokku leppida, kellele hääled üle kanda kui isikumandaadiks valimistel hääli kokku ei saa. Jällegi kõlvatu konkurents (suur)parteilaste eelistuseks.
c. Parteid esitavad oma nimekirja järjekorra, mille alusel saadake Riigikogusse – arvestamata hääletajate arvamust. 300-400 häälega osutub kandidaat nimekirja järgi valituks, üle tuhande häälega aga mitte. Samal alusel võiks ka kõik valimisliitude või üksikkandidaatide hääled liita ning kandidaadid ise otsustavad, kes läheb Riigikokku.
Pealegi on praegune (tulenevalt eelnevatest punktidest) valimiskord vastuolus Põhiseadusega, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed.
Põhiseaduses sätestatud (PS § 60) proportsionaalsuse põhimõte ning ühetaolised ja otsesed valimised kehtivad Riigikogu valimiste puhul tegelikkuses ainult kuni suurparteide proportsionaalsuse kindlakstegemiseni (kui palju missugune Partei sai hääli/kohti Riigikogus), edasi tuleb aga juba Parteide seadustatud anarhia-omavoli manipuleerimisel valijate häältega, kus parteid ei arvesta valijate arvamusega. See on Põhiseadusega vastuolus. Väikeparteidest ning üksikkandidaatidest sõidetakse teerulliga üle.