Oleks juba aeg. Lõpetada sellised demagoogilised väited, et Riigikogu valib rahvas ja riigikogulased on rahva esindajad. Riigikogu valivad parteid kaasates valimistel (otsususõiguseta) rahva ning riigikogulased esindavad oma parteide, mitte rahva huve.
Parteide liikmeid on ca 3-4% Eesti elanikest ja needki parteiliikmed väljendavad kitsalt oma kildkonna (omapartei), mitte rahva huve. Esindama rahva huvisid ei sunni riigikogulasi mitte miski. Ei sunni seda ei Põhiseadus ega ka teised seadused. Riigikogulased on vastutavad ainult oma partei ees. Oma partei huvisid järgima sunnib riigikogulasi aga partei põhikiri, parteidistsipliin ja alluvussuhe oma juhtidele.
Kuigi meil on parteilised valimised, on lubatud Riigikogusse kandideerida ka üksikkandidaatidel. See on ainult võimalus kandideerida, kuid Riigikogusse üksikkandidaat ei pääse. Üksikkandidaatidel ning väikeparteide esindajatel pole mõtet Riigikogusse kandideerida. Seda näitavad senised valimised. Viimastel valimistel kulus parteidel ühe riigikogulase valimiskampaaniaks 1 miljon krooni, üksikkandidaadil on kulutused kahtlemata suuremad.
Põhimõtteliselt oleks võimalus kandideerida üksikkandidaadil, kelle isiklik kapital on mitmeid miljoneid kroone ning ta raatsib paigutada valimisvõitlusesse vähemalt 1,5 miljonit krooni isiklikku raha (järgmistel valimistel rohkem). Kulutused reklaamile, palgata PR firma, üürida-tellida reklaami-esinemise aega TV-s, raadios, ajalehtedes, ruumide üürimised kohtumisteks valijatega, palgata kohtumistele muusikud/lauljad,jne... See on võimalik parteidel, mitte üksikandidaatidel. Üksikkandidaaadi vastu tegutseksid siis valimistel kõik parteid ja ligi 1 000 kandidaati. Kuiparteid koguvad hääli omakandidaatideleüle koguEesti, siis üksikkandidaadil on võimalus hääli koguda ainult ühes valimisringkonnas.
Parteide puhul on lihtsam, sest palju kulutusi saab ühendada kogu kandidaatide grupi peale, osa kulutustest ka 5-10-st kandidaadist koosnevale grupile. Nii on parteide kandidaatidel järgmised eelised kulutustes, mida kandidaadid ise ei pea maksma, vaid seda teevad parteid sponsorite abil.
Väikeparteide valimistel osalemine on ka kaunist tulutu ettevõtmine, kuna valimiskünnise 5% ületamine võrreldes suuremate parteide võimsa reklaamiga praktiliselt võimatu. Nii sai viimastel valimistel Kreistlik demokraat Aleksander Einseln 660 poolthäält kuid Riigikogusse ei pääsenud. 7 kandidaati (Ott Lumi, Kalev Kallo, Evelyn Sepp...) kogusid vähem hääli. Kuid pääsesid Riigikokku.
Mille poolest on parteide kandidaadid eelistatumad kui üksikkandidaadid võ iväikeparteid?
1. Kandidaadi Riigikogu valimistel seab üles partei - kes maksab ka kandidaadi kautsjoni ja valimiskulud.
2. Valitava kandidaadi valimispropaganda kulud, organiseerib ja rahastab kohtumised valijatega, reklaaamitrükised, kannab (viimaste valimiste näitel) miljoni krooni ulatuses iga kandidaadi kohta meie parteid.
3. Parteid ostavad oma kandidaatidele reklaamiaega televisioonis, raadios ning pinda ajalehtedes. Parteisid toetab rahvas riigieelarvest 90 miljoni krooniga aastas.
4. Teiste (mittevalituks osutunud parteiliikmete hääled) kantakse üle teistele samast parteistkandideerinud liikmetele.
5. Parteide juhtkonnad otsustavad, kes liikmetest osutuvad valituks (Järjekorrakoht parteinimekirjas, kandideerimise koht, poolt-propaganda ulatus reklaamis ja ajakirjanduses)- need otsustab partei juhtkond.
6. Parteid palkavad valimispropagandaks endi teenistusse reklaamibürood, mainekujundusfirmad.
7. Parteikandidaadid lubavad valimiste eel tulusaid-maitsvaid pudrumägesid, mis võivad tunduda reaalsetena kui seda lubab partei. Üksikkandidaat suuri-ebareaalseid lubadusi jagada ei saa – üksikkandidaadi võimalused on väiksemad kui parteidel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar