Eetikast ja moraalist

“Meie rahvuslik kvaliteet on jõudmas masendavalt madalale tasemele. Ja et see edaspidi veelgi ei langeks, tuleb meil liginevast katastroofist endale ausalt aru anda. Tervenemine algab vaimust - pidagem seda alati meeles. Puhastagem siis üheskoos oma vaimu. Labasusest, upsakusest, hoolimatusest...” (Mart Helme „Letosvet kui märk“ http://syndikaat.ee/ news.php?uID=2157&lang=est).
See Mart Helme tsitaat antud artiklis puudutas rohkem Eesti kultuuri. Täpselt sama kehtib meil ka riigivalitsemisorganite ja seal tegutsevate inimeste kohta. Meil on saanud elunormiks see, et Riigi ja rahva eluga mittearvestav inimene pääseb riigikokku. Nagu vene ajal,kui otsustajad olid Moskvas – ei tea ka meie riigikogulased seda, mis on puudu tavainimesl või mis huvitab tavainimest.
Olen kaua juurelnud selle üle, miks meie 1992.a. Põhiseadusest jäeti välja 1938.a. Põhiseaduses olnud sätted ja viited riigikogulaste austusväärsuse kohta, nende kõlbelisust ja eetikat puudutavad sätted. Kui riigi juhtivates organites töötavad madala moraali või eetikaga inimesed, siis kasvav põlvkond teeb sellest järeldused, et eetika ja moraal pole mingid olulised omadused ning ilma nende ebaoluliste omadusteta võib elus väga edukalt läbi saada. See viib noortes moraali ja eetika mandumisele.
Näiteks 1938.a. PS § 85. Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel on üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude 1) lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja 2) teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses.
Riiginõukogu kujundamise seadusega määratakse teadmiste ja elukogemuste alusena lähemalt kodanikkude tegevuse kestus nende elukutselises töös või avalikus tegevuses, kuid nõnda, et selle töö või tegevuse nõutava kestuse alammäär ei oleks alla kahe aasta ja ülemmäär üle kümne aasta.
Miks polnud uude Põhiseadusesse vaja eraldi Riiginõukogu ja Riigivolikogu institutsioone? Ometi poleks Riiginõukogu ja Riigivolikogu koosseis kokku ületanud arvuliselt praegust Riikogu koosseisu. Või oli mõeldud uus Põhiseadus luua selline, mis lubaks Riigikogu liikmete madala kvaliteedi ja selle, et Riigikogu kuuletuks täielikult ainult mõne partei juhtkonnale, kus Riigikogu liikmetel puuduks õigus esineda isikliku arvamusega ?
Eelmise EV ajal oli võimatu selline olukord, kus Riigikogusse oleks sattunud juhuslikke inimesi madala moraalse ja eetilise tasemega. Riigikogulane pidi olema tavakodanikele eeskujuks igal alal. Nüüd pole riigijuhid enam kohustatud hästi käituma ja teistele eeskujuks olema?
Kas keegi on kuulnud, et Eelmise EV ajal mõni riigikogulane purjus peaga urineeris avalikus kohas ning istus rahulikult Riigikogus edasi? Rääkimata joomase peaga laamendamisest avalikes kohtades. Mõeldamatu oli siis selline variant, et mõni valitsuspartei liige läheb äriühingusse raha nuruma, lubades vastutasuks äriühingule Riigikogult soodaid seadusi äri ajamises. Võimatu oli selline asi, et peaminister palkab avalikult omale töötajaid ning maksab palka riigimaksudest kõrvale hoides, sõidab pereliikmetega Ameerikasse puhkama ilma elamisrahata ja tagasisõidurahata, müüb naabermaa valuutat (Venemaa rublad) miljonite dollarite väärtuses, laskeharjutuses kasutab märklauana poliitilise vaenlase portreed - ning jätkab edukalt meie poliitikute tipus. Oli mõeldamatu, et riigikogulased toidavad oma peresid alusetult rahva kulul või peavad rahva kulul ülal oma kalesse koos traavlitega, nende traavlid söövad nii kaeru, liha kui konte.
EV 1938.a. Põhiseaduse kohaselt - § 81. Riigivolikogu liikmed saavad tasu ainult Riigivolikogu istungjärkude aja eest. Peale selle saavad Riigivolikogu liikmed tasuta sõidu või sõiduraha.
Meil on tavaliseks nähtuseks see, kui riigikogulane (Rõivas) laseb rahval kinni maksta armukese või lähisugulaste kulutused millel pole mitte mingit seost nende Riigikogulase tööga. Kirja pannakse kulutused kohtumiste eest valijatega ja need makstakse Riigikogulasele kinni. Riigikogulane üürib oma abikaasalt või vanematelt rahva raha eest korteri, kümned Riigikogu tööpäevad kestavad kaunis tihti kahest kuni kahekümne minutini....
Selline ebamoraalne ja ebaeetiline tegevus kannab üldsusele sõnumit – varastage rahvast ja riiki niipalju kui suudate, see on normaalne nähe. Keegi selle eest ei vastuta.
Eetika- ja moraalinõuete puudumine Põhiseaduses ja Riigikogu valimisseaduses ongi põhjuseks meie parteide poliitilisele prostitutsioonile. Võimu ja Riigipiruka jagamise nimel ollakse nõus paari heitma ja ühiselt valitsema ükskõik kellega – peaasi, et Riigipiruka jagamise juures olla saaks ja endile ka midagi taskusse kukuks. Mitteametlikuks jumalaks tõsteti meil Kauka.
Võimu nimel on meie parteidel lubatud teiste parteide suhtes kasutada alatuid võtteid ning alusetut poriloopimist. Kohati läheb seaduste asemel käiku JOKK – sõltuvalt sellest, kuidas valitsejatel endil kasulikum on. Ministeeriumid – ametid ja ametnikud politiseeritakse ning onupoja-poliitika on saanud elunormiks. Ministeeriume pannakse juhtima inimesi mitte oskuste-omaduste järgi, vaid tihti võimul olevate parteide funktsionäre kõneosavuse järgi. Ministrid teevad oma võhiklikkuse tõttu rahvale miljardilisi kahjusid (raudtee ost-müük, suhkrutrahv, Weroli tehased, maade tehingud...) ning selle eest keegi ei vastuta. Vastutada võivad mõnikord väikesed mutrikesed, kes tegelikult sisuliselt ei otsusta midagi. Väide parteilisest vastutusest on bluff. Selle bluffi eesmärgiks on toonitada valimiste ajal parteide vastutustundlikkust, mida tegelikult meie parteide puhul pole.
Nüüd tulid kolm staazikat riigikogulast-isamaalast A.Herkel, M.Laar ja U.Reinsalu välja 10 käsuga riigikogulaste töö parandamiseks – mis oli riigikogulastele ilmselt uudis?
1.Järelevalve valitsuse tegevuse üle
2. Valitsusliikmete avalik küsitlemine
3. Lõpetada kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse
4. Opositsioonile vabamad käed uurimiskomisjonide algatamiseks
5. Ekspertide suurem kaasamine
6. Riigikogu suunised valitsusele.....
Kui alles nüüd – 15-16 aastat peale EV Riigikogu tegutsemise algust tulevad 3 kauast riigikogulast selle elementaarse peale – milleks parlament on loodud ja kuidas seal tuleb töötada.... No kuulge. Herkel ja Laar on Riigikogus vist juba kolmadat koosseisu ning alles nüüd jõuab neile midagi elementaarset pärale – mida teised riigikogulased parlamendis veel ei tea ega oska.
Ometi peaks nii toimima Riigikogu iga päev juba aastaid. Seda peaks teadma iga gümnaasiumi lõpetaja, aga riigikogulastele on see UUDIS! Poliitikud on harjunud, et juba aasta peale parteisse astumist on iga poliitik võimeline absoluutselt kõike juhtima alates neurokirurgidest kuni kosmosetehnikani välja... Ometi on olnud ministreid, kes ei valda oma minsteeriumis tehtavat või kasutab oma ministritooli ära isikliku rikastumise eesmäkidel. Sõltumata sobivusest ministri kohale töötavad nad ministritena edasi.
Kehtestades 1992.a. Põhiseaduse olid selle koostajad niivõrd ettenägelikud, et riigikogulaste lõpmatuid privileege ei saa keegi piirata peale nende endi. Kõige vähem on selleks võimalust nn. Peremehel (e. rahval). Sätestati ka see, et riigikogulane pole mitte millegiga seotud valijatega ega vastuta nn. „valijate” ehk rahva ees. Rahval pole õigust olulistes küsimustes rahvahääletuse läbiviimiseks ilma Riigikogu algatuse ja heakskiiduta. Kui Riigikogu seda ei taha (parteide juhid kardavad oma võimust rahva üle ilma jääda), siis rahvahääletust vatstavalt pareteide ei toimu.
Tegelikult panevad riigikogulased paika nende peremehed, ehk 3-7 inimesest koosnev parteituumik. Nemad otsustavad need inimesd, kes kandideerib ja keda valida. Partei juhtkond koostab kandideerijate nimekirja järjekorra, mille alusel Riigikokku saadakse. Nii jäävad rahva silmis vajalikud kandidaadid tihti Riigikogust välja. Parteijuhtide ustavad nupulevajutajad saavad aga Riigikokku alla 1 000 poolthäälega. Neid ustavaid kannupoisse on üle 50% Riigikogu koosseisust. Selliselt tagatakse riigikogulaste vastu-vaidlematu kuuletumine partei juhtkonnale ja parteide tagatoa tahte läbisurumine – vaatamata rahva tegelikule tahtele. Puudub igasugune side Riigikogulase ja valijate vahel. Riigikogulane ei teagi seda, mida rahvas tahab.
Eelneva tõttu on välistatud see, et parteid muudavad seadusi nii, et nad loobuvad pisiosastki võimust ja lubavad rahval kasvõi minimaalselt midagi otsustada. Millal ükskord sellise kasvatuse ja vastutamatuse juures ükskord kõlbelised riigikogulased kasvavad....
Kui 90-ndate aasta alguses uut Põhiseadust koostati ja vastu võeti, siis tekkisid vead sellest, et seaduste väljatöötajad juhendusid kompromissitust poliitilisest võitlusest, mida segasid madalad juriidilised teadmised seadusloomes. Viimase aja muudatused valimisseaduses on aga tehtud teadlikult selleks, et kindlustada parteide ladvikute võimu ning jätta rahvas ilma igasugusest võimust.
Valimisseaduse muutmine, mis viiks Riigikogusse tõeliselt demokraatlikud inimesed, kes oleksid võimelised rahva arvamuste ja tahtmistega arvestama – on tunduvalt lihtsam. Meie parteid pole oma juhtkonna võimuambitsioonide tõttu selleks valmis. Riigikogu allub vastuvaidlematult oma parteide juhtkonnale, kelle pühaks eesmärgiks on oma majanduslike hüvede ja võimu kindlustamine. Riigi ja rahva saatus neid ei huvita,
Meie parteid ei õigusta rahva poolt neile pandud lootusi ning on muutunud meie ühiskonna piduriks.
Paar aastat tagasi Eesti aastapäevakõnes ütles Ene Ergma ”…Kala hakkab mädanema peast…” - pidades silmas seda, et riigivõimuorganid võõrduvad rahvast ega hoolitse vajalikul määral riigi ja rahva eest.
Kas kala pea mädanemine Meie Riigikogu ei koosne riigimeestena mõtlevatest ja käituvatest inimestest, vaid see on juhuslik kooslus parteide esindajatest, parteide karjeristidest, kellele pole oluline Eesti riigi ja rahva hea käekäik. Riigikogulaste eesmärgiks on isiklik (ja oma lähedaste) heaolu, isikliku majandusliku ja poliitilise võimu kindlustamine. Parteisid on neile vaja selleks, et ainult pareteide kaudu saavad nad oma isiklikke ambitsioone rahuldada. Parteid omakorda ilma oma liikmeteta ei saa omavõimu kehtestada.
Millal tuleb aeg, kus Eestis valib rahvas endale parlamendi, mis koosneb valdavalt ausatest, eetilistest ja moraalsetest inimestest? Praeguse valimissüsteemi ja valimisseaduse järgi ei saabuks seda kunagi. Seda sellepärast, et eetilisus, ausus, moraalsus ja austus vanemate vastu ei ole meie kõrgemates võimusfäärides au sees, rääkimata valitsusest või ametkondadest. Kui kasvav põlvkond näeb, et ausus, eetilisus ja moraalsus ei oma ühiskonna silmis mingit väärtust, siis kaotavad need mõisted ka noorte jaoks igasuguse tähtsuse. Nii kasvabki meil peale põlvkond. kes üha vähem tähelepanu pöörab nendele väärtustele ja inimlikkuse asemel pääseb meie ühiskonnas võidule hundimoraal.
Kristiina Ojuland oli veendunud, et Riigikogu on valinud rahvas ja nemad (Riigikogu) on rahva esindajad. See on sama tõene väide kui Kristiina öeldud seegi väide, et Kristiina Ojuland saab hakkama 5 000 krooniga kuus. Ometi teame kõik ülejäänud väga hästi, et temal jääb 80 000 kroonisest palgast kuus elamiseks puudu ja tal tuleb riigilt juurde võtta esinduskulusid veel ca 15 000 krooni kuus justkui kohtumiseks valijatega, lillede-pastakate ostmiseks, telefonikõnedeks ja supermaasturiga liiklemiseks. Paljud riigikogulased suudaksid ka ise auto osta – kuid seda nad ei tee, sest milleks oma raha kulutada, kui rahvas maksab sellised riigikogulaste kulutused.
Me kõik teame, et Ojulandil ei jätkuks 5 000 kroonist kuus isegi ainult oma kosmeetikule tasumiseks. Kuidas uskuda Ojulandi juttu piskuga hakkamasaamisest? Kas Ojuland elab siis lageda taeva all, käib jalgsi tööl, ei söö ega joo midagi aastad läbi? Ja seda väidab „rahva poolt valitud” Riigikogu asespiikesr. Kui ta seda kõige elementaarsemat – kontrollitavat asja vassib, miks me peaksime siis ülejäänud tema juttu uskuma? Taoline vassimine pole omane mitte ainult Kristiina Ojulandile, vaid analoogselt käitub valdavalt kogu Riigikogu. Selline luuletus-luulu ajamine käib võimuritrl alates tippudest alamate astmeteni välja. Ehkki keegi seda ei usu, tehakse nägu, nagu oleks kõigi riigikogulaste jutt tark ning aus.
Kas on alanud mädaneva pea tervenemine?
Kala pea mädanemine jätkub endiselt.