Valimised käivad hea nõukogude traditsiooni järgi: rahvale pannakse ette need, keda saab valida. Riigikokku valitakse nagu nõukogude ajal parteilasi, kes on elukauged politikaanid, kuid ustavad parteilased. Hääletada võib ükskõik kelle eest oma ringkonnas, valituks osutub aga see, keda soovib PARTREI (juhtkond). Selleks panevad parteid kandideerima populaarseid „häälepüüdjaid”, kes koguvad palju poolthääli, ise nad Riigikogusse ei lähe, kuid nende arvel saavad sisse partei juhkonna kuulekad kannupoisid.
Meie valimised on küll seaduse järgi parteilised. Kui aga partei poolt valitud kandidaat lahkub parteist, peaks ta lahkuma ka Riigikogust, sest hääletati parteide kandidaadi poolt. Päris nii see pole.
Riigikogus olnud keskerakondlased Kreizberg, Meikar, Tõnisson... lahkusid Keskerakonnast. Vahetati ka parteid, kuid Riigikogusse jäid nad ikka edasi. Keskerakond kaotas nende lahkumisega üle 10 000 poolt-hääle. Järelikult pole tegemist puhtalt parteiliste valimistega. Valijal pole siin otsustada midagi. Kui on juba Riigikokku „valitud”, siis on kandidaat valija jaoks kadunud. Tagasi kutsuda riigikogulast ei saa ei „valija” ega ka partei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar