Eesti vajab Riigi JUHTI

Eesti vajab Riigi Juhti, kes suudaks Riigi valitsejaid mobiliseerima ühtseks tegevuseks, mille eesmärgiks ja tulemuseks oleks Riigi ja Rahva elu edukas edasiviimine. See peab olema tugev isiksus, kes suudaks ühendada erinevad Parteid ühise  eemärgi nimel tegutsema. See peaks olema President, Peaminister või mõne Partei tugev JUHT.

Seni on sellele kõige lähemal olnud President Lennart Meri – kes oli tugev ja särav isiksus, suutis toonased Parteid konsolideerida nad ühiseks tegevuseks Riigi heaoluks,  kritiseeris vajadusel nii Riigikogu kui Parteide juhte ja nende tegevust. Lennart Meri suutis Riigi heaks üsna palju ära teha nii meil kodus kui suhtluses välismaaga. Kahjuks jäi tema Presidendiks oleku aeg ja eluiga natuke lühikeseks.  

President  Rüütel  oli küll suure  osa  Rahva lemmik, kuid saatuslikuks sai tema NLKP minevik – millele rõhusid kõik teised Parteid (A.Ansipi puhul see millegipärast ei mängi mingit rolli). Ka oli ta natuke  lepliku ja pehme iseloomuga suhtluses Parteide ja Riigikoguga.

President T.-H.Ilvese Presidendiks oleku suhtes on Põhiseaduslikke  vaidlusi seoses tema kasvamise- ja kujunemisega väljapool  Eestit …, samas on veskikividena kaelas tema võlad, tema naise suurte kuludega ja naise firma talu (Ärma) ülalpidamisega. Presidendi naise ja tema talu ülalpidamise kulud lähevad kallimaks kui Presidendi enda ülalpidamiskulud Riigi juhtimisel.

Ilvese miinusteks on ka valimised võitnud Keskerakonna suhtes öeldu – mitte kunagi ei lase ta võimule  Keskerakonda! President peab VÄHEMALT  NÄIMA erapooletu riigipeana ja inimesena, ta peab ise austama juhitavat Riiki ja Rahvast. T-H Ilves seda pole. Rääkimata mahhinatsioonidest oma Toompea korteriga, Välisministeeriumi residentsi võlgadega ja oma pere hülgamist.

President ei tohiks AVALIKULT näidata vihkamist valitseva riigi suhtes (USA saadikule oma valimise  suhtes), omakasuiha, oma moraalitust ja  oma Parteilisi eelistusi mõne  Partei suhtes.

Meie praeguste Riigikogus olevate Parteide juhtide hulgas erilist – Parteisid ühtselt Riigi-Rahva hüvanguks tegutsema konsolideerivat isiksust pole. Meie Parteid tegutsevad rohkem oma võimu haaramise, võimu säilitamise ja teiste – konkurentparteide mustamisega tegeldakse rohkem kui ühise Riigi heaks tegutsemisega.

Muidugi ei pea Riiki Juhtima individuaalselt üks Juht. Hea oleks kui Parteide Juhid  koondaksid enda ümber tarku päid ja tegutseksid RIIGI-RAHVA hüvanguks ühiselt. Kahjuks seda pole. Parteide tagatoad hoolitsevad oma VÕIMU kindlustamise ja OMA PARTEI liikmete heaolu eest. Meie parteidevaheline ühine tegevus on praktiliselt olematu. Teiste Parteide tegevuses nähakse ohtu oma võimu kõigutamisele. Sellepärast pole Parteides lubatud tegutseda helgetel peadel, sest Parteide Juhid ja Parteide tagatoad kardavad, et need helged pead võivad õõnestada nende autoriteeti ja kõigutada juhtkonna sooje-mugavaid-kasulikke võimukohti.

Meie Parteide sisene demokraatia on lapsekingades. Iga eriarvamust omav liige või teisitimõtleja heidetakse Parteist välja – kuna nad võivad ohustada Partei Juhi kohta või autoriteeti (Meikar-Ojuland reformierakonnast; Mikser-Vakra-Laanet… Keskerakonnast jne…). Väide selle kohta, et tegemist Parteide (parteilaste) puhul on maailmavaateliste muutustega on BLUFF. Seda näitab see, et kohe leitakse endile uued parteid – kus hoopis erinevad maailmavaated ja kus on neil parteilastel kasulik olla (Aivar Sõerd, Karel Rüütli, Vilja Toomst-Savisaar, jne…).

Riigi tõeline  JUHT peab omama ENAMUSE  Parteide  ja  Rahva poolehoidu. Seda niisama ei kingita – see tuleb oma töö ja tegevusega välja teenida.

Uus Partei?

Meil räägitakse üpris tihti soovist-lootustest luua-tuua poliitilisele areenile mõni uus – teistmoodi Partei inimestest, kes oskaksid valitseda ning valitseksid Riigi  ja Rahva  hüvanguks.

Meil on kaks kujukat näidet uute Parteide tekkimisest – Respublica ja Rohelised. Respublica alustas ambitsioonikalt suure valimisvõiduga… kuid langes samasse sängi mis vanad Parteidki,  lubadused-lootused olid suured, kuid tegelikkuses Partei neid ei täitnud ja lõpuks ühines Isamaaliiduga.

Ka Rohelised alustasid üpris lootustandvalt, kuid tegevus sumbus sisemise vastuolude ja võimuvõitluse tõttu.

Ka ei suuda uus (kuigi – võimalik, et uutmoodi tegutsev) Partei üksinda suurt midagi ära teha, sest senised seadused ja Riigikogu tegevus käib ikka vana moodi edasi. Nende muutmine ja mõtteviisi ümberkorraldamine võtab esiteks palju aega  ja teiseks – muutmiseks peavad  ka teiste Parteide mõtteviisid (peale seaduste) muutuma. Juba seaduste muutmiseks on tarvis teistsugust riigikogulase  eetikat  ja moraali.   Siiani valitseb aga meie Parteides moraalitus ja  eetikapuudus. Riigikogu ei suuda juba  aastaid – kasvõi formaalset – eetikakoodeksit vastu võtta.

Meie Parteid on senini üles  ehitatud NLKP eeskujul.

1.     Juhtide jumaldamine.

2.     Kõik, mida ütleb Partei juht – on ainuõige ja tema (otsuse) vastastega tuleb võidelda kui Partei  ideoloogiliste  vastastega - kompromissitult.

3.     Partei liikmed on  RIIGI  ELIIT ja neid peab ülal pidama  Rahvas. Sealhulgas - rahuldama parteiliikmete  isikliku  elu vajadused.

4.     Teine jumalus on Poliitbüroo (Partei  tagatuba)

5.     Kiita heaks kõik –mis Poliitbüroo (Partei tagatuba) ütleb, kuna  see on Partei SUURE  Juhi arvamus.

6.     Iga rumalaimgi Partei  liige on Spetsialistidest igal alal ja Rahvast targem.

7.     Rahva  ülesandeks on  Partei(de) teenimine. Partei jagab ja valitseb Rahva-Riigi üle

Parteid peaksid olema rahva eliit, kes mobiliseerivad Rahvast töötama Riigi  ja Rahva õitsenguks. Meil paraku see nii ei ole. Parteid ei ole Rahva eliit. Praegu ei paista parteijuhtide hulgast KEDAGI, kes suudaks meie Parteisid panna  ühiselt tegutsema meie Riigi ja Rahva edukuse huvides.

Raske öelda – kui suur osa Rahvast usaldab mõnda parteidest. Kindlam on väita, et ca 35-40% meie elanikkonnast ei usalda ühtki Parteid. Need on inimesed, kes ei käi valimistel.

Miks valimistel ei käida?  Kas  Rahvast ei  huvita – Kes  ja Kuidas teda  valitseb?  Kas Rahvas ei hooli oma tulevikust? Kas Rahvas ei taha  kaasa rääkida oma Riigi tuleviku suhtes?  Kas tulevik  pole  Rahvale  oluline?

Rahvas on PETTUNUD  oma  valitsejates -Parteides  ja  aru saanud sellest,  et muutes  Valitsejaid – ei muutu Rahva  elus  mitte  midagi. –  nad leiavad, et neil pole kedagi valida. Nad ei usalda meie Parteisid.

Meie seni võimul olnud parteid (vaatamata Põhikirjades toodud eesmärkidest) püstitavad eesmärgiks –mitte Eesti Riigi ja Rahva edukuse arengu, vaid Parteide  tegelikuks eesmärgiks  on – võimu haaramine Riigis ja selle oma võimu (soovitavalt ainuvõimu) kindlustamine iseendi  hüvanguks.

- See annab Parteile võimaluse jagada Rahva raha omale meelepärasel viisil s.t. oma Parteile ja Partei liikmetele võimalikult palju teiste arvelt.   

- Annab võimaluse mehitada Riigi võtmepositsioonid „omade” liikmetega  sõltumata sellest – kui ebakompetentsed ja rumalad uued „juhtivtöötajad on.

- Annab võimaluse Partei juhtivtöötajal mehitada asutuse alluvad oma äranägemise järgi ja saavutada juurde poolehoidjaid Parteile (e. kindlustada Parteile toetust).

  

Meie Parteidel jätkub  aega  ja võimalusi omavahel  kemplemiseks ja oma  taskute täitmiseks. Riigi ja Rahva huvides tegutsemiseks  pole neil aega, oskusi  ega  tahtmist. Parteid juhivad Riiki oma  -  mitte Rahva hüvanguks!

Parteid on muutunud meie Riigielu piduriks!