Nojah 2008.a.

Matrosovlased
Kadriorus seisis ENSV aja lõpus mälestusmärk reamees Aleksander Matrossovile. Vanemad inimesed mäletavad legendi Nõukogude Armee sõjamehest Aleksander Matrossovist. Suures nIsamaasõjas ühes lahingus peatas Nüukogude vägede edasitungi ootamamtult fasistide dzott, mille kuulipilduja peatas venelaste rünnaku. A.Matrossov hiilis dzoti jurde ning sulges oma kehaga vaenlase kuulipilduja tule.
Nüüd kordasid Eesti vabariigis seda kangelastegu Kristiina Ojuland, riigikogulan Lauri Vahtre ning riigikontrolör Mihkel Oviir.
Küsimus polnud küll otseste kuulide ette viskumises, vaid viskuti oma kehadega ajakirjanduses väljaimbunud rahva rahulolematuse riigikogulaste palkade ning hüvitiste õiguspärasuse kaitsele.
Kõigist kolmest võib aru saada.
Riigikogu juhtkond ja valdav enamik riigikogulasi on nördinud, et ajakirjanduses on ilmunud artikleid sellest, et rahvale ei meeldi riigikohulaste suured palgad ning hüvitised kohtumiste eest valijatega. Kristiina Ojuland leiab isegi, et rünnatakse Riigikogu ja parlamentarismi.
Suure osa rahva arvamuse kummutamiseks on välja toodud riigikogulaste ja ametnike raskesuurtükivägi alates Riigikogu juhtkonnast, riigikogulastest ja lõpetades kõrgete riigiametnikega. Arvatakse, et ameti autoriteet sulgeb eos ajakirjanduse ja rahva suu. Oma väidete kinnituseks süüdistatakse isegi valijaid, kes pahasid riigikogulasi oleks justkui valesid inimesi Riigikokku valinud.

Parlamentarismi ründamiset pole ma kuulnud, aga riigikogulaste suhtes on ajakirjanduses (viimasel ajal – oo üllatust) rahva poolt halvasti ütlemisi küll. Õigustatult või mitte? Praegu on seda küsimust Riigikogu poolt üle dramatiseeritud.
Riigikogulaste rahva silmis suured palgad, kus minuti hind maksab mõnikord tuhandeid kroone ja hüvitised sõpradele-abikaasadele-lastele, mida nad nimetavad kohtumiseks valijatega – pole muidugi peamine põhjus nurinaks. Riigikogulaste ebaeetilisuse ja ülbuse kohta kirjutasid Enn Soosaar ja Toomas Suuman küllalt põhjalikult ”Päevalehes”.

Kas peamine põhjus pole muus?
Suur osa rahvast on aru saanud, et Riigikogu ei õigusta juba pikki aastaid nende ootusi. Haigekassa-tervishoiusüsteem on puudulik, sotsiaalkindlustus jätab soovida, riigile vajalikud spetsialistid lahkuvad Eestist... Riigikogu see ei huvita. Riigikogulased pole sõltuvad valijatest ega esinda nende huvisid. Nende koht sõltub parteist. Riigikogulane ei vastuta mitte valija, vaid oma partei ees. Seda juba mitmes Riigikogu koosseis. Riigikogu teeb vigu, mille kahjud kannatab rahvas. Seda pole juhtunud, et Riigikogu oma eksimusi oleks tunnistanud või oleks püüdnud oma vigu parandada.

Millega siis osa rahvast rahul pole?
Omandireform. Selgelt anti suur eelistus välismaalastele, oma parteigenossedele ja kommunistliku Eesti (ka alam-keskjuhtidele) juhtidele – need said selge eelistuse erastamisel. Kunstlikult loodi sundüürnike ja omanike vastasseis. Kümned tuhanded põliselanikke jäid oma korteri erastamise õigusest ilma, samas anti õigus erastada elamispind migrantidele ja ebaseaduslikult isegi erastamisõigust mitteomavatele isikutele. Tagastamisõiguse said isegi juba hüvitise saanud isikute kauged sugulased, riigi hinnalisi objekte müüdi võileivahinna eest... Nendest vigadest räägitakse juba aastaid - kuid Riigikogu on nende probleemide suhtes kurt. Riigikogu ei huvita endi tehtud ebaõiglus oma rahva kallal.

Mitmed valitsused on teinud riigile mitmeid miljardeid kahju, mille peab kinni maksma rahvas – mitte kahju tekitajad.
-Eesti Raudtee mahamüümine suhteliselt odavalt ja selle paari aasta pärast tagasi ostmine – juba 1,6 miljardit kallimalt, mida maksab rahvas;
Suhkrutrahv 0,7 miljardit;
Weroli tehased, mida turgutati sadade miljonitega enne pankrotistamist ja mahamüümist;
Riigi viljatagavara vargusega rahvale tekitatud kahju kümnete miljonite väärtuses;
Sadu miljoneid kroone maksev maadevahetuse afäär;
Sadu miljoneid EV Haridusministeerimi kahekordne kolimine;
Ülemäära kallid pikaajalised lepingud riigiasutustele ruumide üürimistega, jne....

Vastutus Kristiina Ojuland ütles, et riigikogulastel on suur vastutus – nad esindavad Eestit välismaal. Välismaal on riigikogulastel vastutus, aga Eestimaal? Tuleb välja - Eestimaal riigikogulastel puudub igasugune vastutus. Riisalu rääkis reporteritunnis riigikogulaste suurest vastutusest selle eest, et seaduse-eelnõu suures saalis läbi läheks. Seaduseprojekti läbisurumise eest vastutatakse, aga selle eest, et seadus kasutamiseks ka kõlbaks – selle eest ei vastuta mitte keegi. Kuidas on vastutanud Weroli tehaste, viljatagavara kadumise jt. kahjude eest nendes ettevõtete nõukogudes-juhatustes istunud riigikogulased? Palka makstud neile sai, aga vastutus? Kollektiivne vastutus tähendab seda, et ei vastuta mitte keegi.
Kristiina Ojuland rõhutas, et tuleb vaadata ikka erinevust riigikogu (rahva valitud esindus) ja valitsuse vahel. Järelikult on ka erinev vastutus?
Kes moodustab valitsuse? Rahvas või Riigikogu? Kellel on õigus valitsuselt aru pärida, anda suuniseid valitsusele, avaldada umbusaldust, valitsus tagasi kutsuda? Peaks olema ikka nii – kes moodustab, suunab ja käsutab valitsust – see vastutab ka valitsuse korraliku töö eest. Riigikogul on alati võimalus oma koostatud valitsus tagasi kutsuda – kui see ei õigusta Riigikogu või rahva ootusi. Sisuliselt peab Riigikogu vastutama ka valitsuse töö eest. Küsimus on ehk hoopis selles, et koalitsioon Riigikogus valib oma parteide juhtkonna valitsuse ministriteks. Ministrid (valitsus) parteibossidena käsutavad hoopis oma Riigikogus olevaid partei liikmeid parteijuhtidena. Seega tuleb välja, et tegelikult käsutab Valitsus Riigikogu, mitte vastupidi.

Nüüd tulid kolm staazikat riigikogulast-isamaalast A.Herkel, M.Laar ja U.Reinsalu välja 10 käsuga riigikogulaste töö parandamiseks – mis oli riigikogulastele ilmselt uudis?
1.Järelevalve valitsuse tegevuse üle
2. Valitsusliikmete avalik küsitlemine
3. Lõpetada kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse
4. Opositsioonile vabamad käed uurimiskomisjonide algatamiseks
5. Ekspertide suurem kaasamine
6. Riigikogu suunised valitsusele.....

Kui alles nüüd – 15-16 aastat peale EV Riigikogu tegutsemise algust tulevad 3 kauast riigikogulast selle elementaarse peale – milleks parlament on loodud ja kuidas seal tuleb töötada.... No kuulge. Herkel ja Laar on Riigikogus vist juba kolmadat koosseisu ning alles nüüd jõuab neile midagi elementaarset pärale – mida teised riigikogulased parlamendis veel ei tea ega oska.
Ometi peaks nii toimima Riigikogus iga päev juba aastaid. Seda peaks teadma iga gümnaasiumi lõpetaja, aga riigikogulastele on see UUDIS! Poliitikud on harjunud, et jubaaasta peale parteisse astumist on iga poliitik võimeline absoluutselt kõiki juhtima alates neurokirurgidest kuni makrokosmoseni välja... Ometi on olnud ministreid, kes ei valda oma minsteeriumis tehtavat või kasutab oma ministritooli ära isikliku rikastumise eesmäkidel.

Valimistest. Mihkel Oviir süüdistas valijaid, et need valisid mõned valed inimesed Riigikokku. Milles on süüdi valija, kellele antakse ette PARTEIDE poolt,keda SAAB valida. Valik on - kas valida etteantud kandidaat või jätta hoopis valimata. Kui aga etteantute hulgas sobivat kandidaati pole? Sobiva kandidaadi valimise puhul läheb hääl ebameeldivale kandidaadile ja see osutub parteinimekirja põhjal valituks.

Riigikokku said parteinimekirjade alusel 31 alla 1 000 poolthäält kogunud ja 28 kandidaati, kes kogusid 1 000 - 2000 poolthäält. Samas ei pääsenud Riigikogusse 33 isikut, kes kogusid 1000 – 3 694 häält: P.Võsa 3 964 häält (16.) - sulgudes nimekirja eestpolt järjekoht Riigikogu järjestuses kogutud häälte järgi, M-A. Kelam 2 402 (33.), M. Meri 2 144 (41.), E.Kull 2 083 (42.). Vaadeldud pole alla 1 000 hääle saanud kandidaate -kes ka ei pääsenud Riigikogusse.
Erakondade esindatuse suhtarv oleks küll enam-vähem sama, kuid parteinimekirjadega veeti sisse nupulevajutajaid, kel puudub oma arvamus ja nemad kuuletuvad vastuvaidlematult oma partei bossidele. Näiteks Jaan Kundla sai 496 häält ning pääses Riigikogusse parteinimekirja alusel.
Seepärast leian, et neid kogutud häälte arvult viimaseid (40 – 45% kogu Riigikogust) Riigikogusse ei valinud rahvas. Toompeale said nad seoses Valimisseaduse mängudele ja oma partei juhtkonna tahtele.

Väita üksikisikute võimalusele Riigikokku pääsemiseks on utoopia, sest meie suuremate parteide valimisteks kümnete miljonite kroonideni ulatuva reklaamikasutamiste ja piiramatu reklaami tõttu ajakirjanduses – on see ilmvõimatu .
Et riigikogulased on riigivalitsemisel isikliku arvamuseta parteijüngrid – näitas presidendivalimine Riigikogus, kus ei hääletatud oma arvamuse, vaid parteibosside käsu järgai. Kuna riigikogulased sõltuvad parteide tagatubadest, siis juhivad Eestit tegelikult parteide tagatoad, mitte Riigikogu.
Ka järgmiste valimiste puhul tekib sama koosseisuga Riigikogu, kus umbes poole Riigikogust moodustavad parteibossidele vajalikud ustavad inimesed – paretijuhttide ustavad kannupoisid ja Riigikogu on parteide tagatubade tööriist.
Kui ei muudeta Valimisseadust, ei muutu ka Riigikogu töövõimelisemaks. Parteisid rahuldab praegune valimiskord, sest see kindlustab piiramatu parteide võimu säilimise nende kätes – ei muuda valimiskorda rahvale vastuvõetavamaks mitte keegi. Rahva arvamus ei loe Riigikogule midagi.
Riigikogu arvamuse kohaselt on selles tolmukeerutamises süüdi ei keegi muu kui ajakirjandus!

Leonhard Pallon