Meie Riigikogu ja valitsus räägivad pidevalt ja valjuhäälselt – kui väga demokraatlik on Eesti riik ja kui väga täpselt täidetakse meie demokraatlikku Põhiseadust. Need veendunud demokraatia ja Põhiseaduse järgimise kiitjad nimetavad endid poliitikuteks (paljud neist seda ka on). Seda, et meil on tegeliku demokraatia asemel tegemist Partokraatiaga, sellele võitlevad need poliitikud käte ja jalgadega vastu. Meie riiki oleks isegi õigem nimetada Parteide Demokraatia riigiks – sedagi väikese mööndusega, sest ka demokraatia parteide suhtes kehtib ainult nende parteide suhtes, kes ületavad valimiskünnise. Rääkimata rahvast – on Riigikogu ja valitsus kurdid ka väikeparteide hääle – arvamuse suhtes. Sellele teemale me käesolevas artiklis ei keskendu. Vaatleme, kuidas järgivad Riigikogu ja valitsus meie Põhiseadust. Kogu PS temaatikat läbi vaatama ei hakka, vaatame ainult mõningaid, neid mis iseloomustavad meie riigi üldisemat Põhiseaduse järgimist.
Vastavalt PS premblulale peab Eesti riik ... tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade...
Kas saab nimetada seda Eesti rahva säilimise eest hoolimiseks kui 1/10 rahvast rändab välismaale elama. Enamike väljarände põhjuseks on meie riigis inimese elamisetingimuste halb kvaliteet ja nõrgad sotsiaalabi garantiid. Selline väljaränne jätkub. Umbes 100 000 inimest pole arstiabiga kindlustatud ja iga aastaga halveneb arstiabi kättesaadavus. Arstiabi kättesaadavus halveneb edaspidigi veel seetõttu, et praegu on paljud arstid lahkumas pensionile, aga noored arstid lahkuvad välismaale. Varsti saabub arstide puudus. Töötus on samuti umbes 100 000 töötu ringis, kuid valitsuse võitlus tööpuudusega on peamiselt sõnade-arutluse tasemel, millel puuduvad reaalsed tulemused. Hoolitsus laste, haigete ja vanade eest pole tagatud nii, nagu deklareerib Põhiseadus. Riik ei hoolitse piisavalt paljulapseliste perede eest ning laste vähese juurdekasvu tõttu pole kindlustatud elanikkonna taastootmine, Riik soodustab maa-elu väljasuremist. Inimeste mure sisejulgeoleku pärast suureneb seosest päästetöötajate ning politseinike arvu vähenemisega jne...
Kogu eelneva põhjal võib öelda, et praegu Eesti riik ei taga eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade, vaid suund on meie rahvuse ja kultuuri järjekindlale hääbumisele.
PS § 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1. Riigikogu valimisega; 2. rahvahääletusega.
Üheski riigis pole absoluutne demokraatia võimalik, sest riik ei saa absoluutselt kõigile (kogu rahvale) kõigis küsimustes meeldida. Meil on küll võim demokraatia asemel täielikult partokraatia käes ja meie valitsuse kõrvad rahva arvamusele on täiesti kurdid.
Kõrgeimat võimu ei teosta meil rahvas. Rahvas küll osaleb valimistel, kuid määravaks pole valimistel mitte rahva hääled, vaid parteide arvamus ja -nmekirjad. Riigikogu on parteide esindus ja rahvast eraldunud Toompeale.
Põhiseadus ei sätesta parteilisi valimisi, kuid seaduse kohaselt oleks nagu parteilised valimised. Isikuvalimise (ja väikeparteide kandidaadid) valimisseaduse kohaselt praktiliselt välistavad suurparetei-väliste kandidaatide sattumise Riigikogusse. Parteid omakorda dikteerivad – keda võib valida ning endi poolt esitatud kandidaatidest teeb partei ise valiku – kes neist pääseb Riigikokku ning kes mitte. Vastavalt PS § 62. Ei vastuta riigikogulane millegiga oma valijate ees. Riigikogulasi seob valijatega ainult see, et see annab võimaluse riigikogulastele valijatega kohtumise sildi all saada tuhandeid kroone „kommiraha“.
Parteid pole aga järjekindlad ka parteilistes valimistes, sest kui riigikogulane vahetab parteid, siis lahkumise asemel jääb ta ikkagi Riigikogusse edasi, kuigi vahetas parteid – kes ta Riigikokku tõi. Valivad parteid ning seetõttu osutuvad valituks ebakompetentsed ustavad parteijüngrid, kes omakorda moodustavad võhikliku valitsuse.
PS § 2. Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Millegipärast kehtestati Eesti territoriaalvete laiuseks 6 meremiili rannikust, kuigi enamikes maailma riikides on territoriaalvete laius 12 meremiili rannikust. Nii jättis Riigikogu Eesti territoriaalveed väiksemaks teiste riikide omast, kahjustades sellega meie riigi riigikaitselisi, territoriaalseid ja kalurite huvisid.
Põhiseadus § 3. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadused avaldatakse ettenähtud korras.
See eeldab seda, et avaldatud seadused täidavad inimeste õigustatud ootusi seadusandja poolt. Põhiseaduse järgi pole nii, et seadusandja lubab pensionisamba kannetest 2 % ise kanda ning hiljem loobub ühepoolselt selle täitmisest; riik lubab kustutada üliõpilaste õppelaenu – kuid loobub seda tegemast. Väljaantavad seadused peavad olema sellised, mille täitmiseks ettevalmistamiseks peab inimestel olema selleks reaalselt ettevalmistav aeg – mitte nii nagu riik tegi seda käibemaksu kehtestamisega.
Kui Riigikogu võtab vastu Põhiseadusega vastuolus oleva seadusesätte - möödub enamasti 4-5 aastat enne kui see seadusesäte tunnistatakse Riigikohtu poolt Põhiseadusega vastuolus olevaks (bussijäneste trahvimine, parkimise kontroll ja viivistrahvi määramine...). Tundub, nagu seadusi ei valmistaks ette juristid, vaid ainult seadusi mittetundvad poliitikud.
PS § 28. Igaühel on õigus tervise kaitsele. Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral.... Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.
Mida näitab tegelikkus? Üksikutel vanuritel või invaliididel pole võimalust hooldekodus või vanadekodus oma elupäevi rahulikult lõpetada, sest nende pensionist ei jätku ülalpidamiseks vandekodus/hooldekodus.
Ei saa nimetada seda riigi abiks kui aasta tagasi aastavahetusel jättis sotsiaalmisteerium (PS vastaselt) mitmeks kuuks puudega inimesed pensionita. Pole statistikat selle kohta, mitu enneaegset surma see väetite puuetega inimeste rahata jätmine tingis. Igatahes anti ministrile selle tegematajätmise eest 300 000 krooni preemiat. Jääb arusaamatuks preemia jagamise põhjus Põhiseaduse rikkumise eest.
Õiguskantslerid on korduvalt juhtinud tähelepanu riigikogulaste ettevõtete nõukogudes raha eest istumise Põhiseaduse-vastasusele. Kui tekkis vastuhääli Riigikogu suurte palkade suhtes – suurendas Riigikogu hoopis oma palka veelgi.
Riigikogus on olemas Põhiseaduskomisjon, mis peaks jälgima Põhiseaduse täitmistnii Riigikogu poolt kui ka seaduste vastavust Põhiseadusega. Senine komisjoni tegevus on näidanud, et komisjoni liikmete juriidilised teadmised kaovad või tõlgendatakse otsuseid mitte seaduste mõtte järgi, vaid nii, kuidas on kasulik riigikogulastele-parteilastel. Riigi ja rahva huvid kaovad tahaplaanile. Seega võib öelda:
Aga meie Põhiseadus?
See on sihukene teadus
Mida seletada võib
Üksnes see - kel käes on võim.
Tõlgendada võib – Partei
Nii kuis vajadus on neil.
Meil pole sellist (suur?)parteid, kes teeniks rahva ja riigi huvisid, vaid tundub, et parteid on huvitatud ainult oma võimust, parteide ja parteilaste heaolust. Riigikogu (parteide esindusena) tegutseb esindatavate parteide huvide eest seisjana. Oma näo järgi moodustavad parteid ka ametnikud, sest enamus (mitte ainult kõrgametnikke) ametnikest pannakse paika parteide poolt.
Miks kaitseministrid määrastakse tsiviilisikute hulgast? Seda põhjendatakse sellega, et peab säilitama tsiviilkontrolli sõjavägede üle. Meie parteide kontrollimatu tegevus riigivalitsemisel on näidanud, et parteide tegevuse üle tuleb kehtestada “tsiviilkontroll“ ehk rahva kontroll parteide üle. Selle vajaduse on tinginud asjaolu, et parteid teostavad võimu endi heaolu silmas pidades arvestamata riigi ja rahva vajaduste-heaolu silmas pidades.
Oma tegevuses parteid ei kanna mingit vastutust oma tegudega rahvale tekitatud kahjulike tagajärgede eest. Üheks selliseks kontrolli võimaluseks oleks see kui Riigikogu koosneks pooles osas parteide esindajatest ja teine pool Riigikogust koosneks parteitutest maakondade esindajatest. Kohalik rahvas tunneb kõige paremini kohalikke kandidaate, parteide poolt valimisteks lähetatud misjonär-kandidaate aga ainult parteide ilukõnede ja PR-firmade koostatud promomaterjalide põhjal. Maakondades võiks selleks moodustada valimisliitusid.
Riigikogu on kahtlemata meie riigi juhtimiseks liiga kohmakas, suur ning kallis institutsioon. Riigikogu võiks koosneda 30-st parteitust (2 igast maakonnast) ja kas 35-st või 45-st parteide esindajast. Siis säiliks ka parteide „suunav ja juhtiv roll“ meie ühiskonnas. Parteitute osa Riigikogus vähendaks tunduvalt korruptsiooniohtu, riigivalitsemise kvaliteeti ja el laseks ebakompetentsetel parteifunktsionäridel tulultult oleskleda kõrgetel kohtadel.
Praegune Riigikogu ja valitsus rahuldab parteisid, kuid ei rahulda rahvast, ei arenda riiki nii, nagu seda vaja oleks. Muidugi ei saa seda saavutada valimisseadust muutmata, kuid selleks peavad tugevat survet Riigikogule avaldama väikeparteid, ühiskondlikud organisatsioonid (MTÜ) ja rahvas. Kahjuks on ajakirjandus enamuses valitsuse ja parteide käpa all ning Riigikogule-valitsusele surveavaldamises üsna kaheldav abistaja.
Leonhard Pallon
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar