Riigikogulase ABID

Riigikogu esimees Ene Ergma rõhutas oma aastalõpuintervjuus, et rahvasaadikud peaksid saama endale isiklikud abid, sest tegelikult on neid väga vaja, kuid möönis samas, et Riigikogul on võimatu avalikkuse kriitikast mitte välja teha. - Üks Andres Laiapea artikli kommenteerija sel teemal arvestas kokku ja sai tulemuseks – riigikogul kogunes AASTAS töötunde kokku AMETLIKULT 351 tundi, e, tavatöötaja 2 kuu normtunnid. Siin on arvestatud istungitel RK saalis oldud töötunnid. Muidugi pole siinhulgas arvestatud puudumisi istungitelt ega ka töötunde komisjonides. - Teine kommentaator arvestas välja – mitme inimese kohta on erinevates Euroopa riikides 1 parlamendi liige ja sai tulemuseks …Eesti parlamendi liikmete töökoormus võrreldes teiste riikidega: elanikke ühe parlamendi liikme kohta: Eesti - 12 500 Läti - 20 000 Leedu - 21 000 Ungari - 25 000 Soome – 27 500 Rootsi - 25 500 Itaalia - 61 500 Saksamaa – 108 000 Prantsusmaa – 109 000 Arvud on toodud ligikaudsed aga siiski annavad ülevaate meie riigikogu liikmete töökoormusest…. Kui võtta arvesse seda, et paljud riigikogulased VÄLJASPOOL RIIGIKOGU teevad saateid televisioonis (P.Võsa), loevad loenguid õppeasutustes (I.Gräzin), juhivad orkestreid teise linna teatrites (Tarmo Leinatamm Tartus), jne… - nad pole ainukesed. Mõned RK saadikud tutvustavad Indias elevantidele või Aafrikas ninasarvikutele Eesti edu saladusi. Väga tihti on RK saalis ALLA 10-ne inimese. Ikka ollakse kohtumistel VALIJATEGA (parteikaaslastega kes neid valisid?), mingil üritusel, lähetusel või teadmata põhjusel. Niigi ületab riigikogulaste puhkus kahte kuud aastas, kuigi kõrget palka ja erinevaid hüvitisi saavad nad ööpäevaste töötamiste eest 24 tundi x 365 päeva eest aastas. On olemas Riigikogu Kantselei töötajate armee, on juriidilisi, majandusnõustajaid… igal parteil on poliitilised nõunikud… Kas siis Riigikogu Kantselei töötajate, nõunike-nõustajate, poliitabide ülesandeks pole riigikoguasi abistada? Niigi ületab nende arv riigikogulaste endi arvu. Mis jääks siis uute, taodeldavate riigikogulase abide ülesandeks? Paberite ettekandmine või Riigikogu saadikute asendamine nende töökohal? Kõik Riigikogus esindatud Parteid saavad Riigilt kümneid tuhandeid eurosid dotatsiooni aastas. Vaatamata igasuguste nõunike-nõustajate olemasolule ei ole paljud rahul Riigikogu liikmete töö kvaliteediga, kuna seadustes on palju praaki, tihti kestavad Riigikogu istungid ainult mõne minuti päevas.... Miks arvatakse seda, et kui senini igasugused riigikogulaste nõunikud-nõustajad pole suutnud tagada riigikogulaste tööd vajalikul tasemel – siis nüüd palgatavad riigikogulaste abid on nõustajatest-nõunikest targemad ja tõstavad Riigikogu töö kvaliteeti? Pigem arvan, et need ABID palgatakse semude-sugulaste hulgast - neile ja endile hea elu kindlustamiseks, Riigikogu töös aga ei muutuks midagi. A.Laiapea artikkel Riigikogu esimees Ene Ergma rõhutas oma aastalõpuintervjuus, et rahvasaadikud peaksid saama endale isiklikud abid, sest tegelikult on neid väga vaja, kuid möönis samas, et Riigikogul on võimatu avalikkuse kriitikast mitte välja teha. Tema lootus, et avalikkus ei võtaks seda küsimust seekord hüsteeriliselt, ei ole ilmselt määratud täituma, sest sellise väikese omaette riigi pidamine on niigi väga kallis ja kui poliitikud tahavad luua lihtsalt juurde 101 parteilist ametikohta, siis on täiesti loomulik, et suur osa rahvast sellise priiskamise peale pahandab. Seda eriti olukorras, kus Eesti riigivõlg kasvab, rahvastik vananeb ja kahaneb ning eurorahade sissevool ei kesta samas mahus enam väga kaua. Kuid on üks võimalik kompromiss, millega paljud kodanikud oleksid tõenäoliselt nõus leppima ilma suurema nurinata. Nimelt see, kui rahvasaadikutele isiklike abide palkamiseks vajaminev raha hangitaks Riigikogu liikmete arvu kärpimise kaudu. Eesti parlament ei ole praegu kaugeltki kõige väiksem Euroopa Liidus. Võib isegi öelda, et see on ebaproportsionaalselt suur. Kui meie rahvasaadikute arvu kolmekümne võrra vähendada, siis oleks Riigikogu liikmete arvult endiselt suurem nii Luksemburgi, Malta kui ka Küprose parlamendist. Lätile jääksime siis alla, aga Lätis elab ka oluliselt rohkem inimesi ning sealgi on juba asutud rääkima saadikute arvu vähendamisest sajalt kaheksakümnele, et see vastaks paremini riigi suurusele. 71 saadikut oleks Eestile täiesti paras ja piisav. Euroopa Liitu mittekuuluva Islandi parlamendis on näiteks ainult 63 saadikut, kuigi seal tuleb teha seaduste kallal kohapeal kahtlemata rohkem tööd kui Eestis, kuhu suurem osa seadusandlusest tuleb teatavasti Brüsselist ja Strassbourgist. Lisaks sellele, et saadikute arvu kärpimine annaks Riigikogule raha saadikuabide palkamiseks, oleks sellel veel mitmeid kasutegureid. Kõigepealt olmeline. Praegu istutakse Riigikogu saalis nagu silgud pütis ning seetõttu ei ole tegelikult põhjust imestada, et saal on sageli pooltühi. Saadikute arvu vähendamisel saaks teha järgmise kapitaalremondi käigus suuri ümberkorraldusi, luua saadikutele mugavama töökeskkonna, anda igaühele omaette laua. Teiseks ühiskondlik: väheneks poliitikute üleproduktsioon, aga kasvaks poliitiline konkurents. Riigikogulased võivad nüüd muidugi jätkata unistamist, sest seda ju keegi keelata ei saa, aga kui nad soovivad endale tõesti saadikuabisid, siis võiksid nad vaadata asju realistlikult ja hakata astuma samme Riigikogu liikmete arvu kärpimiseks, et saada raha abide palkamiseks. Riigikogu liikmete arv on pandud paika põhiseadusega. Pöördusin ise paari aasta eest presidendi kui erakondadeülese tegelase poole, et ta kasutaks selles küsimuses oma õigust algatada põhiseaduse muutmist, aga... president ei osutunud jõuluvanaks. Põhiseaduse muutmine tuleb kiita heaks Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt. See tähendab, et kui protsessiga praegu pihta hakata, siis võib 71-liikmeline Riigikogu, kus igal saadikul on oma isiklik abi, koguneda juba pärast 2019. aasta Riigikogu valimisi. See aeg võib näida pikk, aga stabiilsetes demokraatiates võtavadki sellised muutused sageli kaua aega, mõnikord lausa aastakümneid. Kõik sõltub ainult sellest, kui vajalikuks riigikogulased ise abide palkamist tegelikult peavad. Kui see on nende jaoks tõesti oluline, siis ei tohiks neil ju olla midagi sellise kompromisslahenduse vastu.