Meie Valitsejad on rumalad??

Valitsejad on rumalad?

Valitsejatena pean ma silmas eelkõige riigikogulasi, valitsuse liikmeid ja Parteide juhtfiguure. Miks neid? Sest nende käes on võim ja nad valitsevad – sõltumata Rahva tahtest-arvamusest.  

Targaks peab meie valitsejaid pidama selles osas, et nad on osanud vastu võtta Valimisseaduse, mis välistab parteitute tarkade inimeste valimise Riigikokku ja sinna saab „valida” ainult karja juhtoina (Partei  juhi/tagatoa) heakskiidul. Sinna saab „valida” ainult Parteile ustavaid-initsiatiivituid kaasakoogutajad. Samas välistavad nad ka Valimisseaduse muutmise neile ebasoodsas suunas.

Ettenägelikud on olnud valitsejad selles osas, et nad ei pea arvestama Rahva arvamusega. Referendumit ei saa Rahvas oma tahtmise järgi läbi viia ja Parteide Esinduskogu otsustab – kas ja millise küsimuse üle Rahvas arvamust avaldab. 

Valitsejad on targad selles osas, et nad võtavad Riigilt-Rahvalt raha endi tarbeks nii palju kui tahavad ning seda kelleltki küsimata ning kellelegi (peale iseendi) aru andmata.

Valitsejaid peab tunnustama ka selle  eest, et nad on osanud teha seadused, mille järgi on nad sõnades küll vastutavad kuid tegelikult vastutusvõimetud – ei vastuta kellegi ega millegi ees peale Partei juhtoina/tagatoa.

   

Ei saa ju rumalaks nimetada inimesi kes koondusid Parteisse eesmärgiga saavutada isiklik majanduslik heaolu teiste arvelt – olles ise töökuselt ja oskustelt kaunis keskmisel tasemel, kuid sõnaosav lubaja.

Ei saa ju rumalaks pidada inimesi, kes ei vaidle vastu ülemustele , kiidavad neile takka ja leierdavad populaarset plaati  selleks, et saavutada ja säilitada isiklik heaolu.  

Ei saa ju rumalaks pidada  inimest, kes näitab ümbruskonnale ennast tugeva töötaja-spetsialistina ja oskaja inimesena, ehkki ta valdkonda ei jaga ja tarku ei oska.

Ei saa pidada rumalaks inimest, kes juhina teeb riigile tulutuid otsuseid, kuid teised valitsuse liikmed peavad teda väärikaks töötajaks – ka see nõuab  oskust.

Oskust  nõuab ka oma saamatuse ja vigade süü ajamine teiste inimeste kraesse.

Kahju on see – kui inimesed ei saa aru sellest, et nad ei sobi juhi kohale, kuna nad ei tea ega oska midagi seal teha.

Ei saa pidada targaks inimest, kes peab ennast targaks ega võta endast targemate inimeste nõuandeid kuulda.

Kõrkus, ülbus, endid ülitarkadeks jumalusteks pidamine on meie valitsevate Parteide juhtide hulgas tavaline nähe.

Meie valitsejad on seisukohal: Parteilane – olgu ta nii loll, oskamatu, ebamoraalne ja haritumatu kui tahes – tema sobib igale ametikohale. Peaasi on tema vastuvaidlematu allumine Partei juhtoinale ja oma Partei juhtkonna kiitmine.

Nagu näiteks? 

Ma pole kuulnud sotsiaalminster Rõivase’lt ühtki originaalset või enda tarka mõtet. Pigem on tegemist elukauge ja suht rumala inimesega.

Majandusminister Juhan Parts – majanduses võhik, on teinud meie majandusele küllaltki palju kahjulikke (ebamajanduslikke ) otsuseid, kuid on sõnaosav demagoog.

Kaitseminister Reinsalu on silma paistnud samuti – naiivsevõitu demagoogiliste arvamustega nii oma erialalt kui Partejuhi seisukohti avaldades.  

Peaminister Andrus Ansipi kohta olen pühendanud oma blogis paar viimast  (eelnevad) arvamust.  

Minu seisukohalt on meie valitsejad mõnes suhtes nutikad (oma  võimu-vastutamatuse  kindlustamisel, ahnuse ja isikliku heaolu tagamisel); rumalad nad just pole (paljudes seisukohtades nagu – oma vastutamatuse ja oma heaolu kindlustamise suhtes….).

Aga Riigi ja Rahva eduka juhtimise seisukohalt pole nad rumalad, vaid saamatud ja ebapädevad.